Aasta tagasi peaaegu mõtlesin üksindusest nii ning tänagi mõtlen sarnaselt. Panen siiagi taas oma luuletuse... Aegajalt on lihtsalt taas lugeda ilus ja mõtlema panev.
Üksindus
on värvitu vari eluringil.
Üksindus
on maitsetu mõru muremaik.
Üksindus
on padjapisara kuivanud rõskus.
Üksindus
on jäätunud silmahelk
tolmuses peegelpildis.
Üksindus
on paokil karjuva suu suudlust
ootav vaikus.
Üksindus
soovib olla
voolava kristallselge allkavee sulin
mustades mõtetes. Mõnikord.
Üksindus
on tihtilugu tuttav naerude kajas.
Üksindus
on sagedasti vaenlane talvisel rannaliival
mineku jälgedes.
Üksindus
võib lootust andev sõbergi olla.
Seda küll harva.
Sireliõite õnne neelamishetkel näiteks.
Üksindus
ei tunne kellaaega.
Ta hiilib kaugemale,
samaaegselt tormab ligi millal iganes.
Üksindus
igatseb pugeda salamahti
teise üksinduse sülle...
Jah, räägitakse aina rohkem iseendale elamisest ja olemisest. See aga pole võrdne üksindusega. Ei ole. Kuidagi kurb on tunnistada, et olen üksi, kuid poolenisti ei ela ka oma elu. Nagu elan .Samas ei ela ka. Vabandan, et vajan natuke rohkem abi... Oh, kui tohutult palju olen sellest rääkinud ja mõelnud... Kas see ikka on see, miks mitte elada oma parimat elu iga hetk ja tunta üks olemist... Kas see loll vabandus iseendale polegi mind väsitanud...
Siit saab pikem lugu millalgi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar