See selleks.
Aga JALAKIRI on minu esimene pikk intervjuu ajakirja NOORUSELE, mis ilmus mais 1988. Ajakirjanik ja küsija oli Svea Talving.
See lugu muutis kogu minu elu. 💖 Olen täna nii õnnelik ja tänulik, et julgesin iseendana vastata ja säravana astuda avalikkuse ette . Ehk siis tänase mõiste on - lavale astuda ja printsessina. Siis ma loomulikult ei osanud ma niimoodi mõeldagi... Aga miski oli, miks ma nõustusin... Isegi film Ratastoolitants ei toonud mulle nii palju armastuskirju, kui see lugu Nooruses. Päriselt ka.
Ja printsess leidiski oma armastuse just selle NOORUSE kaudu. Viis kuud hiljem NOORUSE ilmumisest tuligi Aivar julgelt minu koduukse taha, ta ei kirjutanud ühtki kirja, ta lihtsalt tuli... Palju kuid hiljem armusin minagi, ma teadsin, et tema oli armunud kohe... On ju uskumatu muinasjutuline algus MINU elule. 😍😋💖
Eesriie elulavale avanes.
Tänagi tagasi mõeldes ma ei vahetaks neid hetki mitte ühegi teise hetke vastu.
Mul on olnud õnn.
Mul on olnud raskus.
Naeru ja pisaraid.
Mul on olnud elu. Ja on elu.
Olen selle pärast õnnelik.
Uhkegi.
Meeletult tänulik.
Luuletusi kirjutan aeg-ajalt siiani.
Täna ma ei ole invaliid ega puudega... Olen lihtsalt eriline naine.
Täna usun, et olen küpsenum ning tean palju paremini, mida soovin veel teha ja kuidas olla.
Ma ei ole Tiia Jaanusson. Olen TIIA JÄRVPÕLD 💖
Svea kirjutas NOORUSESSE kolm aastat hiljem veel ühe loo TAASKOHTUMINE, mis jutustab, kui ma olin juba abielus ning noor ema.
Ja sõbranna Kati on mul ka NOORUSEST leitud või tema leidis minu - igatahes leidsime teineteist. 💕
Andkem iseendale võimalusi alati ja kõik ongi võimalik. 😍 Seda võin öelda küll täna veelgi julgemalt, kui kunagi varem.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar