MINA SIIN :) ehk hullumeelne nädalavahetuse puhkus

Neli pilti eilsest Kastre pargipeost. Meiegi saime Sandraga linetantsusammud Kaie juhendamisel selgeks :) Ausalt öeldes, olen mõned aastad tagasi käinud ükskord isegi linetantsu trennis, kuid tookord ei meeldinud mitmel asjaoludel. Üks põhjus oli see, et olen tahtnud eluaeg peotantsu teha - linetants on ju teine tants :) Kuid eile oli tantsutund, mis kestis vaid minuteid, lõbus! Ja veel enam, mõtlesin, et minu oma vallarahvas polegi mind aktiivsena st kellele pole miski võimatu, näinud - viimane aeg on end koduvallaski näidata :P

Meie - mina ja Sandra - rõõmsas meeleolus.

Kastre park. Esines Airi Ojamets.

Ei tea, mida naeran :D

Eile oli hea Kastres käia. Nostalgia natukene. Samas teadsin selgesti, et ma ei vahetaks mingi hinna eest nüüd oma kodu hooldekodu vastu :) Vähemasti seni, kuni jagan maailmaelu mõistusega :) Vaatasin oma olnud akent hooldekodus ning mõtlesin omaette, et seal toas oleku aega oli mulle kindlasti vaja - selginesin pisaratest ning sain aru, mida soovin. Ma ei oska öelda, kas teadsin 8 aastat tagasi, et mul tuleb selline elu nagu praegu on. Kindlasti mitte. Kuid midagi taolist elu tahtsin kindlasti juba siis. Soovunelm pidi ju olema, muidu poleks ma nii kaugel nagu olen jõudnud. :)

Käisin hooldekodus korraks seeski. WC-s. Ja välja tulles ütlesin kõvasti oma mõte: minu kodu lõhn on parem ja armsam :) Nii ongi - tehke mis iganes!
Siiski oli hea näha tuttavaid. Hooldekodu Härmalõng töötajad. Nad teevad tänuväärsed tööd.

Loodan, et töötajatel oli mindki hea säravana ja tublina näha :) Nad ütlesid, et olen tubli... Hämmastav minu jaoks. Minu jaoks on hakkama tavaline nähtus - kõik on ju tublid, kes nii või teisiti hakkama saavad :):):) Pole ma eriline tublidus midagi :P

Samuti isiklikud abistajad teevad tänuväärsed tööd. On meeletud kahju, et nende töid ei väärtustada veel nii nagu mina sooviksin. Usun küll, et küllap jõuame niikaugele ka.

Sotsiaalseid ameteid ei väärtustada üldse nii nagu vaja.

Hea mõistatus tuli mulle pargipeo ajal ka :P ;) Minu juurde tuli ilus ja kena mees ja küsis, kas mäletan teda. Ei, ei mäleta - siiani olen ajusid pingutanud: noohh, ei tule meelde, kes ta on. Kui linnas elasin olevat ta minu pool minuga koos mu sõbrantsiga pidu pannud ja koos minuga joonudki ja juttu puhunud...

UPS!

Appikene, ma ei unusta ju peikasid ometi!!! :P:P:P

Igatahes hästi meeldiv, et tal olin meeles ning tegi mulle kavalalt silma endal väike laps süles.

Kui linnas elasin, siis käis tõesti palju külalisi... Kuid siiani arvasin, et mu mäluga on korras - nüüd pole enam selles nii kindel :D:D:D

Laupäevaõhtul käisin Jaani kirikus Kait Tamra kontserdil. Hästi - hästi hea oli. Rahustav. Laulud tõid kõik head ja pisut nukradki mäletused taas meelde.

Kait Tamra oleks vist ise trepil appi - me Sandraga lihtsalt ei viitsinud paluda, et tehke palun kiriku tagauks kaldtee pärast lahti. Tamra vaatas rahulikult olles valmis appi tormama ja tõdes siis: "Ah nii saabki edukalt alla!" Kuidagi ülev hetk oli :)

Just niisuguste hetkede pärast on hea vahetevahel kaldteed ja üldse eri maailm unustada, kui vähegi võimalik on!!!

Siis jõudsin veel Kristal sünnal käia! Esmakordselt see suvi aiapeokesel. Kolm aastat polnud nende pool ma käinud. Naljakas, vanasti sai koguaeg seal oldud, mamma kodu oli justkui kodu mulle ja mu perele... Või olen suureks sirgunud, et minulgi pole aega koju minna... :) Armas oli Sandra autoga sõita mööda tuttavaid koduteid - kuidagi hoopis pilguga nägin kruusateid ja põllumaid ja puid... Umbes 10 aastat pubekaeas elasin seal samas venna isa talus... ja juba siis sai pidevalt Krista ja mamma, kes tol ajal oli mulle veel lihtsalt tädi Elle, pool käidud. Talude vahel vahemaa alla kilomeetri...

Nüüd meenutasime olnud aegu justkui vanakesed :) Tohutu palju hetki tuli meelde ja kõikist ei jõudnudki rääkida...

Mis Tallinnas oli - sellest pisut hiljem.

Vaikijate hääled

Homme Tallinnas "Vaikijate häälte" 2 esitlusel. ETV-s nägin juhuslikult praegu saadetki sellest ja seksuaalsest kuritarvitamisest.
Mõtlesin vaadates saadet hommikusele raadios kuuldule, kuidas mõned inimesed suhtuvad homo abieludesse - APPI, kui julm ja karm mõni inimene ikka on. See on kohutav. Et kuul pähe neile, kes teistmoodi...
Kuhu nii jõuame?
Oleks siis meil veel naiste - meeste suhted korras. Kuid ei ole ju. Miks otsitakse kõrvalsuhteid? Kas saja ühe armukesega on normaalsem nähtus? Või prostituudi kasutamine?
Nohjaa, homod ei või armastada, puudega inimesed ei või armastada, prostituutid ei või armastada... Nad ei ole justkui inimhinged...
Huvitav oleks teada, kas kommijad ise on tundnud ideaali lähedast armastust pettumusteta.? Ja kui on, siis on nad tõelised õnneseened. Kuid juba see eitav suhtumine teistmoodi inimestesse sunnib mind sellest kahtlema.
Siiralt soovin, et kommijad ei oleks tundnud ise vägivalda. Kuid eitav suhtumine teeb neist endist sõnades juba vägivaldsed inimesed kahjuks. Mina küll ei suudaks mõelda armastusele mõeldes "kuul pähe ja Eesti riik asub hukatuse serval"... Sorry, kui ON olemas tõeline armastussuhe, siis pole ju oluline, mis ühe või teise silmade värv on või kes nad on...
Tunnen ja tean mitut - mitut homot. Nad fantastilised inimesed, tõesti fantastilised ja väga väga tähelepanelikud! Mul ei tule mõttesessegi, et nad on tulnukad kuskilt kaugelt maalt, keda ei suuda mõista. Mul endal on vahest tulnuka tunne. Seepärast seesugune võrdlus.
Kas on siis normaalsem, kui laps kasvab näiteks alkoholikude hetero ja n ö tavaperes...

Palun, palun ärge mõistke armastust hukka ometi!
Mõistke vägivald hukka!

"Vaikijate häätes" 1 , mis on ka vene keeles, on minu/minu pere lugugi. Tookord oli jube raske rääkida... Võib - olla mõnda asja räägiksin praegu teisiti, sest olen enda palju ikka ja jälle juurenud olnud... Öeldakse küll, et aeg parandab haavad. Kuid mina ei ole päris sellega nõus. Haavad jäävad. Aeg peidab haavad/armid lihtsalt ära ning on hea, kui nad peidust välja ei tuleks... Kuid...

Leek kaminas jääb majakaks...

Mul on üle aegade tekkinud lemmiklaul - "ÜKSTEISETA". Mitte originaalne lemmiklaul praegu. See paljude soovilaul vähemasti ELMARis. Kuulates "Üksteiseta" mõtlen alati lastele... See laul lihtsalt viib mõtted lastele...
On olnud elus selline aeg, kus muusika on saatnud koguaeg küll mind, kuid ühtki uuemat laulu lemmiklauluks ei ole suutnud ma valida...
Ükskord ehitan kaminagi. Ei, mitte laulu pärast! See unistus on olnud mul mõned aastad juba, et tuppa dšusiruumiseina tuleb ahi + kamin + pliit, juhuks kui talviti elekter ära läheb. Kuna see unistus täide saab viidud - pole aimugi. Mul võtab kõik tegemine nii kuradi kaua aega, et ühelt poolt hakkab olnud remont tuhmuma/lagunema... Piinlik kohe!!! :):):)

Aga jah, leek kaminas jääb majakaks...

Armas oleks kallide inimestega jõuluõhtul istuda kamina ees ja tunta, et maailm on armastus täis...

Kõõlumas aknal... juuksed puhkeseisus...

Nii, juuli esimene õhtu tõi mitmele inimesele kreepsu - tiiatibu kõõlub tagatoa aknal :) :) :) Mitte midagi hullu! Piret saatis akna alt naljaka sms-i. Paugu pealt tahtsin talle veel rohkem teha šokeerimist - vastusõnumiga ei oleks olnud see üleüldse nii hea :D
Kuna Sandra oli siin, siis polnud aknal kõõlumine sugugi keeruline: seisin püsti (mis on iseenesest mulle väga vajalik ja kasulik tegevus). Lõõpisime naistega.
Arvatavasti seesugust pilti nägid küll Piret ja Reet esmakordselt - mina aknal ja seistes. :D
Mul endal oli lõpmatult kihvt üllatada teisi ja ka pisut iseend.
Kuigi
kui noor ja loll olin, siis olen küll ja veel akendel kõõlunud :D Üks ekstreemsem aknalaual istumine on olnud Olümpia hotelli 14 korrusel. Aken oli praokil ka. Olin siis umbes 20 aastane. Seltskonnal oli õudne mind vaadata, kui mina kõigutasin jalgu ja naersin südamest. Muuseas, aknalaud oli kohutavalt lai, mõnus oli seal istuda :D

Mul on karvavahetamis hooaeg :) Päris tõsiselt. EI, juustele vist ei meeldi koguaeg pidevalt kõvasti kinni olla: kalasabas või muus punutud olekus. Loogiline oleks ju, et kinni olles ei lähe juuksed sassi ega pussasse. Lähvad küll ja kuidas veel!!! Või on see, et mu juuksed on tohutult kuivad ja haprad. Juuksur Külli soovitas aprillis tavalist toiduõligi juustele paitada, kui muud käe pärast ei ole. Seda ma pole proovinud. Palsam jm kraam on. Aga jah, loodetavasti see kuu saavad juuksedki puhata. Võimalikult palju lahtiselt olla ja / või kergelt kinni.
Külli juurde tahan minna nagunii lähiajal - siis saab nõuandeid, mida teha, et kammides juuksed ei tuleks peotäide viisi peast... Kiilakas tiiatibi EI lähe mitte :D

See kuu peaks olema isiklik abistaja palju - palju kättesaadaval olema. Nii leppisime Sandraga kokku. Juuli lõpus peaaegu nädala olen Lauraga usutavasti Lemmerannas.
Täna riputasin ka töökuulutused internetti.

Arvatavasti hakkab kõik ikkagi samm - sammult taas laabuma...

Öine vihm

Kuulasin öösel (öökull nagu olen, normaalne voodi mineku aeg on ikka öösel kella 1...2 aeg) magama heites tükk - tükk aega vihmakrabinat akna taga. Hästi - hästi mõnsa oli :) Närv puhkas. Jätsin aknad praokile. Muretsesin veidi küll, et ehk sajab sisse... kuid olin enne voodi heitmist aknad üle kontrollinud ning ma ei arva, et mul veel paanikat oleks olnud :):):) :P:P:P
Lapsepõlve vihma sõltuvus vahetevahel meenus. Kui istusin liivakastiserval märg kui kassipoeg ja ootasin kedagi või midagi. Ise ka ei teadnud keda või mida. Lihtsalt ootasin ja igatsesin. Vihma sadas ... Vanaema loomulikult kutsus mind tupp ning sai pahaseks, kui keeldusin tuppa kaasa minemast - lihtsalt keeldusin. Vana ei püüdnud iial miskit teha vastu mu tahtmist. Tagant järele mõtlen alati, kui lihtne ja kerge oleks olnud tal mind kaenlasse võtta ning jonnipunn tuppa viia - vanaema aga ei teinud seda. Ütles vaid: "Ise tead, kui haigeks jääd!"
Haigeks ei jäänud.
Mul oli HEA suvevihmassajus omaette olla.
Mu liivakast oli tubade akente all. Küllap vanaema piilus, mida tüdruk teeb. Kuid ma ei vaadanud kordagi akende poole abipaluvalt. Istusin ja nautisin vihma ja mõtlesin lapselikke mõtteid. Liivagagi ma ei mänginud, kuigi varbad pistsin sügavale liiva sisse...
Mitte ühtki sõbrannatki ei olnud õues. Nende vanemad olid nad tuppa ajanud...
Kena mäletus :)

Kas needki hetked ei võinud olla need hetked, kui õppisin iseenda eest kangekaelselt vastutama: ise tean ju, kui... :)
Kindlasti on olnud.