neljapäev, oktoober 29, 2026

Sõidame varjust läbi

 Olen nädalavahetusel Valguse ja Varjude festivalil https://vavar.ee/

❤️🙂😍 See on kindlasti vägev ja võimas.
Loodan, et ainus vari, mis on praegu,. kas saan minna, on minu tagasi koduteel - Tallinnast Tartusse ja Kaagverre , usun, et saab ka parimaks lahenduseks ning saan pühapäeva õhtul koju 🥰 Minek Tallinna ja Tallinnas olemine peaks olema paigas, kuid alati võib tulla ootamatusi. Üllatusi.
Kui keegi sõidab festivalilt või lihtsalt muidu Tallinnast Tartu poole pühapäeva õhtu umbes 20 paiku, palun südamest, andke teada mulle sõnumina 😍 Mina ja mu isiklik abistaja, ja mu kokkukäiv ratastool võiksid autosse mahtuda...
Ette aitäh 😍
Igatahes kohtumiseni VaVaril ❤️

teisipäev, oktoober 27, 2026

Eilne video ja juba tänased seiklused...

Sain täna niisiis sel kuul kolmandat korda välja. Ja üle mitme nädala ka ise poodi. Seekord Meie poodi.  Vahepeal võib olla lihtne õhtusöögi ostsime nauding. Seda enam, kui müüja on sõbralik.  

Käisin Põlvamaal - Võrumaal mitut soovitud kodu vaatamas. 
Kui saaks kõikide müüdavate kodude head küljed omavahel kokku siduda, siis saaks tõeline unistuste Võlumaa.. 

Aga ei saa.

See valik jääb.

Nii vahva, kui kunagi on hoopis talvel eripärane korter ja suvel suvila, millel on T-tähe kujuline katus. Ja mõlemas on veel sauna...
Unistada  võib ikka suurelt suurelt. 
Unistused ongi kallid ja näivad kättesaamatud... Kuid samas, kui on pealehakkamist ja tahe saavutada kõigele vaatamata, on võimalik kõik. 



Sõitsime Hannaga Põlvamaal - Võrumaal. Avastasime teid, kohti, maju... ja nägime taevastki. 

 

esmaspäev, oktoober 26, 2026

Võin rahul olla ...

Lahe, kuid rahulik loomispäev. 
Olin omas mullis jälle. Täpselt nii nagu mulle meeldib. Teha üht, teha teist. Koduseid toimetus Süüa teha. kiiresti kohvitada. Meigitud ka üle mitme aja.  Luua, vähemasti proovida luua uusi loomisi. Töid juurde. Villa edasi
 mul käed või jalad rüpes istuda... 

Hästi - hästi, ma ei suuda eales niisama lakke vaadata. Isegi molutades. Ikka käivad mõtted ja tunded liikuvad miinus Vahel küll üsna vaikselt... 

Aga iga loomise juures võib juhtuda apsakaid. Kui olla veel tuhinas... Siis tuleb hingata sügavalt sisse ja välja, andestada kõige enne iseendale ja looda, et apsakas pole veel lõppude lõppu ning naeratades edasi minna...

Sai kena pikk ehk mõtlema panev videogi tehtud. Vaja veel natuke kleepida - lõigata... Homseks jääb see.   
Hetkel olen mõnusasti väsinud. See on hea väsimus, et olen päeval rõõmsasti nii mõndagi ära teinud. Võin hea tujuga vood minnä. 

Ja paar head mõtted jäävad uuteks päevadeks teha... 

pühapäev, oktoober 25, 2026

Taas...

 Taas leian end... See nädal oli eriti otsimise mäng iseendaga... 
Taas on õhtud näiliselt pikemad. sest kellakeemise mäng oli jälle. Õhtud pimedamadki. 
Aga lühike päevavalgus ja pikk pimeaeg ei ole hull raskus kukil, kui sa ainult mõtled sedasi.
Kui lihtsalt südamel kergesti särada.
Eile õhtul tuli taas loomistuhin. Olin juba unustanud ammuilma, mulle endale vähemasti tundub nii, mida olen soovinud kogu hingest peaaegu alati. Või, kui polnud mitte unustanud, siis olid soovid ja loomisplaanid alla surutud endas.  Seda päris ausalt. 
Võib - olla oli seda aega just selleks vaja, et  tuletada iseendale meelde, milline loomisväärtus on kõigele vaatamata minus.
Ja  hakkasingi eile hilisõhtul taas looma. Ei, mitte uusi asju. Kuid uuesti asju, mis on pooleli... Ja sõna pooleli on ka pisut vale sõna... Kõik, mida soovin veel taas ja taas luua edaspidigi, olen juba teinud. Vähe või palju või parajalt... Nüüd on aeg nende sündmustega ja tegemistega edasi vägevamalt edasi liikuda.
Homme algab uus nädal.
Usun, et tuleb väga lahe nädal.

Olgu loov nädal kõikidele. 


 See on reklaam, mida loeksin minagi ning kutsuksin kellegi Tiia Järvpõllu endale külla
😍😉 Saaksime rohkem iseenda ja üksteisega tuttavaks!
Jagage!
Aitäh! ❤️

reede, oktoober 23, 2026

Mis on molutamise hind..

Eile õhtu oli harv õhtu, kus saingi pleedi see lihtsalt olla. Molutada. Mitu tundi. 
Mul oli isiklik abistaja Mirjam, kes jääb aeg-ajalt minu juurde  ööbima, et järgmine hommik või päev tööl olla. Tal ei tasu iga kord tulla - minna ära, ta elab natuke kaugemal minust. Võrumaal.
Minu õnneks. 
Siis on mul vahel õhtudki nii nagu olema peavad. Naisel, kes tahaks päevast ja probleemidest, mis ei peakski probleemid olema, aga teiste jaoks nagu on... ja ikkagi lahenevad... 
Kuid eile mul peagi veidi valutas... See on üli harv juhus, kui mu pea valutab. Eile teadsin, et olen mitmele inimesele endast kõik andnud ja soovisin endasse tagasi tulla...  
Eilsel õhtuhetkedel poleks suutnudki paremat teha, kui iseendasse tagasi tulla... 
Mirjamile muide ei öelnudki peavalu.
Jõime teed meega. Teed joome koos olles ikka. 
Kuid
eile õhtul sain aru, jälle mõistsin, et see ongi kodutunne, kui istud soojas toas pleedi või teki sees, ja jood teed... Kass Bongo tuleb ja nurrub... Ja  siis magamise minnes saab ka päevariided seljast võtta ning öösörgis või  kogunisti paljalt voodi pugeda -  et magades välja puhata. 
Mina ei saa endal riideid vahetada. See täpsustus neile, kes seda veel  ei teadnud. Enamus öid magan päevariietega, vahetan küll kleite, kui abistaja poole päeva pealt töölt läheb, mugavamad kleidid magamiseks, kuid see pole see. 

Nüüd täna õhtul siin ja praegu mõtlen omaette jällegi, 
mis on molutamise hind?
Mul.
See kõik nii vajalik ja inimlik. 
Nii vähe on tegelikult õnneks ja rahuloluks vaja. 
Ja siiski... kui mina naudin õhtuid, on isiklik abistaja tööl... 
Jah, saan omamoodi ise hakkama, see on õhtuti olles iseendaga. Olen selle eest endale tänulik. 
Lõpuks ma ei jaksakski ööpäevade läbi vaid iga hetk isiklikke abistajate olla... Me pole kokku laulatatud. 
Vajan kedagi ja midagi veel - aga see teine teema... Või siis pole ka...

Veel mõtlen uuele kodule... Osta - müüa kõige lihtsam..  Kuid koju on vaja sedasama kodutunnet. Imearmsat. Imeväiket . Kas või õhtust pleedis molutamist...

    Pole ju suurelt unistatud... 
Aga võib ju olla väikestest unistustest sünnivadki suured kallid unistused... 

teisipäev, oktoober 20, 2026

Lumepallisupp

Sai teha üle sa ühe aasta lumepallisuppi. 
Lapsena oli see mul üks lemmik magustoit.
 Mitu päeva pole bloginud ega kuhugile mujale midagi kirjutanud. Lihtsalt mõtlesin endamisi. Võtsin loa omaette olla.  
Üks - kaks päeva kirjutamata olla polegi pikk aeg.

Huvitav, kas keegi panigi tähele, et mina ei ole olnud päev paar nähtav... Vaevalt. Selles sotsmeedias info tulvas on võimatu kõikidel silm peal hoida. 
Isiklikult küll parimal soovilgi ei jaksa kõiki jälgida päevast päeva. Kas peakski... Olen rohkem kui kindel, et enamus ei tulegi kogu oma looga lagedale... Palju palju jääb ütlemata. Kirjutamata. Ole nii nähtav särav täht kui tahes.
Ka mul  on nii.
Ka mina olen nähtav ja särav Täht, kes hoiab palju palju enese sees. 
On lihtsam.
On kergem.

Täna sai proovitud kleidi, mis on olnud kapis juba kuu. Temaga saaks kuhugile pittu minna. Või kohtingule... Täna tuli lihtsalt tahtmine duši alt tulles teha miskit sellist, mida pole ammu teinud.  Rutiin tüütab vahel mińdki. Siis tuleb otsida rutiinist väljapääsu kodu nelja seina vahel. Olgu see kõige pisim asigi. 

Lumepallisupp  ja punane kleit muutsid päeva erilisemaks.
Rohkemat polnud vaja, 
et tunda end paremini keset  küsimusi, mida teha või kas olla või mitte olla... Muidugi valin olemise. Tegemised ka... Küsimus on, kuidas ja millal...

Kas panen uue tööpakkumise kohe või ootan veel... Sest hetkel on nagu lisakäed olemas ja samas pole teatud hetkedel pole ka... Olen tõesti mõistev tööandja, kes hoolib... Aga soovin ka endast hoolida. Rohkem endast hoolida. Ja endast vähem loobuda... ´
See on minu dilemma. 
Otseloomulikud on praegused isiklikud abistajad super tublid. Kuid neil on omad elud. Seda peab lihtsalt alati mõistma. 

Ja mõtlen ja mõtlen uuele kodule... Tegutsen samuti... 
Küllap üks päev kirjutan, mis ma tegelikult olen kogenud... Võib - olla on väike kartus ka, mis saab... Samas tean, et saab ikka head. Kuigi ma ei viitsiks hakata süsteemile taas tõestama, et  ma pole kaamel...

Üht team. 
Lähen VaVari sündmusele https://vavar.ee/ . Kuid kuidas ja kellega lähen - ma täpselt ei tea jälle. Aga lähen ja punkt. 
Küllap universum toetab.



laupäev, oktoober 17, 2026

Kõige tähtsam Kuldvõtmeke nüüd olemas

 

On olnud  normaalselt hea see nädal. On olnud keerukust, sügavaid mõtteid ning siiski kergust. Ei suudakski raskuses olla ja mõelda koguaeg, kui paha elu on ja milliseid hirme on ümberringi... 
Mina saan oma elu paremaks ja rõõmsamaks elada. Uskudes, et ehk  keegi saab rõõmu hetkekski minu kaudu...

Praegu tuli selgus, kui hakata kõike kartma,  siis võiks ju minutiga hulluks minna 😂

Aga naljatasin läbi nädala Kuldvõtmega. Mõtted olid mujal, kui vaid elu muutmiste korralduste juures ja üldse atrgipäeva probleemidel nii öeldes.
Leidsin taaskord niidi - nööpi sahtlist võtme, mis seal olnud aastaid. Ehk kõik siin elatud aastad. Mul pole õrna aimu, mis võti see on. Vaatasin võtit ühelt ja teiselt poolt. 
Mul polnud tuju  päev midagi ära visata. 
Ja ups - idee 😃
Värvin üle. 
Akrüüliga.
KULDVÕTMEKESEKS. 


Olin õhinas. Näis nagu hakkan keerama oma Kuldvõtmega kõik uksed ja aknad, mis iganes... ka südamed lahti...

See väike lollitamine vanat võtit üle värvides tegi tohutult naeru - rõõmu. 
Tundub küll, et pole ju midagi märkimisväärset. Üks kasutu võti. 
Vana inimene lustib lapsemeelsena. No jaa mis siis. Ma ei tunne end üleüldse vanana. Päriselt ka. Vanus on mu meelest peale surutud probleem... Usun nii kaua, kui hing on noor ja vallatu, on kõik parimas korras. 😃😍  Nii kaua suudan naudita  olemist. Armastust ka kõige väiksemate asjade vastu, mis on rõõm. Teevad iga hetke heaks. 

Siis eile õhtul korraks polnud mul miskit targemat teha, kui proovisin ChatGPT-ga teha koostööd.  Päris lahe pilt tuli. 
Magava Bongo kujutas ChatGPT kohe ise... MINA polnud rahul - pildi energia polnud see... Saatsin siis talle päris magava Bongo pildi ka. Bongo magabki tihti käpad taeva poole 😁 
Huvitav koostöö.
See ei saa kindlasti mul igapäevadeks. Aga kui vajan abi mõnd reklaamplakatit võin ka AI-d kasutada. 
Võib - olla olulisem äratundmine peitub selles, et
                           Kuldvõti olen siiski mina ise 😉😃😜


neljapäev, oktoober 15, 2026

Kui mind pole endale olemas

 Kellele sind vaja on? 
Tavaliselt kõlab vastus, olen suht veendunud, et teistele.  Kellele siis iganes. See on õige.
Viimasel ajal räägitakse, kui vajalik on olla endale olemas. Ka see on õige. 

Kuid, kui mind pole  endale olemas, siis ma ei saa teistelegi olla olemas... Päriselt endana. Mau võin küll anda kõik endast, aga see pole see. 
Mind pole endale olemas. Pole olemas olnud juba tükkimal ajal. Ma ei saanud aru, mis tunne on või kuidas seda sõnadesse panna... Mul oli seletamatu tunne. Kõik on olnud hästi. Elan parimat elu nagu saan ja oskan, aga selles oli üks väike osa puudu... Mina ise. 
Lapsest saadik olen olnud enda moodi. Enda oma. 
Arvasin, et praeguseni.
Küllap olengi.
Lihtsalt olen olnud ´iseendaga natuke rohkem peitus. 
Enese uuesti ja uuesti leidmise mängulust on kadunud. Aga see oli ju mul suurima lustina.
Vahel, mõni hetk on tunne, et keegid teised elavad mu eest, vastutavad ja otsustavad minu eest või siis ei vastuta ega otsusta ka, aga teevad näo nagu elavad minu eest. Mina ise ju teen täpselt seda sama.
Ma ei oska enda vastu lahke olla. Teiste vastu aga küll. Vähemasti püüan olla lahke ja leebe, mõistev. Kaua seda jaksan, kui iseendale pole lahkem, leebem, mõistetavam... 

KÕIK on tegelikult normaalselt hästi. 
Lihtsalt tänane päev ei läinud nagu soovisin... Ja arvatavasti paljudel. Aga inimesele on ikka tema aeg ja päev kõige olulisem. 
Seda enam, et hommikul on tulnud kõigele vaatamata loomisenergiad ja siis... avastad, et oh ei seda ma ei tee iial .     Mõttetu... 
KÕIK on aga tõesti normaalselt hästi. Olen hakanud nii  ütlema. Sest hästi ongi hästi. Veel rohkem hästi. Veel parem. Vahel pole hea ega halb, ongi normaalselt hästi. 
Nägin numbreid 14:14... 20:02... Topelt numbrid panevad naeratama. Iseeneselikult. Lihtsalt näed numbreid ja naeratad. Ja lähed toimetustega edasi. Usutakse, et inglinumbrid.  Mine tea, järsku tahtiski mõni ingel midagi mulle öelda... 
Nagu näiteks;   
ole endale alati olemas. 
Või 
leia mängulust enda taasleidmise juures üles... 
Naeratuse suule toob ka riiuleid koristades leitud kommikarp, mis on seal seisnud jõulust, Mul ka lahedad päkapikud..

kolmapäev, oktoober 14, 2026

Kui palju võib olla...

 

Kui palju võib olla neid päevi, mis nagu esmalt tunduvad noih-kah-oli päev... 

Kui palju võib olla neid päevi, mis tunduvad üllatavad, kuid siiski panevad õlgu kehitama naeratades. Sest ei tea, kas tegid õige üllatuses valiku...

Kui palju võib olla ühes õiges valikus uusi õigeid valikuid... 

Kas elu on valikute oja, mis päevast päeva suureneb ja laieneb imelise elu ookeaniks ...

Ikka võib ilusaid sõnu  ritta seada. 
Ikka võib küsimusi mõelda.
Ikka on vastused lihtsalt elust endast. On lihtsamast lihtsamad. 
Vali parim  hetkel.
Usalda enda oma elus. 
Ära mõtle, mis homme saab.
Ja igakord ei peagi valimisele mõtlema... Lihtsalt ütle, kas jah või ei südamest...
Kui oleksin osanud ka  noorena niimoodi endas arutleda, huvitav, kas oleksin siis ka praeguse elu - olu valinud..,. ´
Küllap oleksin.
Teisiti nüüd ei kujutaks end ette. Ega oma elugi...   

teisipäev, oktoober 13, 2026

Valge roos 13. 09 - 13.10 - uskumatu rõõmuvõlu

Roos seisab shampusepudelis kuu 💖 See on rõõmuvõlu tase. 😀

Küllap selle roosi kinkis 13. septembri õhtul Tallinnas Jaani kirikus kontserdituuri korraldaja Valdur südamega. 😍

Võib - olla on see roosi rõõm oluline sellepärast, et ma ei mäleta tõepoolest nii kaua vaasis seisnud roosi. Isegi potis roosid närbuvad vahel kohe nädalaga ära... Tee mis iganes, kuid närbuvad.  Mul on olnud aga potiroos, mis oli paar aastat ja õitses kolm - neli korda... 

Roosidelgi oma hingeelu 😍  

Vahel jääb see inimhingele mõistmatuks või üllatuseks. 
Mõlemal juhul on rõõmu.

 


esmaspäev, oktoober 12, 2026

Täna õhtune mõtiskluse video.

Nii et kunagi ei ole hilja sõrmenipsu teha 😉

Ka elu ise teeb hästi palju elunipse! Mulle just öeldi, et sul tuleb neid häid väljendeid nagu Vändrast saelaudu! 
😀

laupäev, oktoober 10, 2026

Tasakaal...

    Eile õhtul oli kuidagi üksluine ja igav...  Isegi arvutist ja netist oli kopp ees. 

Õhtud on järsku pimedad ja pikad. Eriti kella 19-st 21-ni, need paar tundi venivad ja venivad...

AGA
eile vaatasin tükk aega alustatud maali... Läksingi maalima. Kesköö paiku oligi maal valmis. Siis veel koristasin maalisest jäänud segadust... 
Magama. 
Ja oligi hommik jälle käes...

KUID
mu mõttes oli ammu, kuidas väljendada värvidega kergust, mida tunnetame nii pagana vähe, aga siiski rääkime palju, eriti viimasel ajal.... Mina ise pole vist kunagi keskendunud raskustele... ega ka kergustele. Mul on olnud tasakaal elus. 
Olen elanud lihtsalt.

Mul oli must lõuend.
Mis võib kergem olla kui sulg... 
Sedasi sündiski "Kerguse ja raskuse tasakaalu" maal.
Raskus ei pea ilmtingimata sünge olema.
Kerguse leidmine võib olla raske.
Kokkuvõttes on siiski kõik kergus, kui raskus on lahendatud.   
 

neljapäev, oktoober 08, 2026

Mõni õhtupoolik üllatab nii...

 ... et tort ja sügislilled laual.

Unustad pildigi teha. Rõõmust. 

Aga kas ongi vaja iga hetk jäädvustada igat hetke - see on ise küsimus... 

Mul on ikka vahvalt üllatavad abistajad  või olen mina hea ja lahke tööandja, kelle juurde tullakse aeg-ajalt heade üllatustega 😀😊

See teebki hea koos loomise. 

Olgugi, kuidas hommik algas ning mõtled, et päev ei lähe kuidagi nii nagu soov...

 Ja  päeva lõpuks tead vägegi hästi, et päev läks just täpselt nii hästi nagu  pidigi minema 😍 Meile mõlemale. Oleme tänulikud, et kohtusime ja kõik on hästi. Kuigi elu vahetevahel keeruline... Samas on üllatavalt kerge.😍💕

kolmapäev, oktoober 07, 2026

Millal tuleb see "nüüd ja kohe"

 

On hetki, kus kõik liigub. Tunned, kuid ei näe, See täitsa hea. Tunnetustes ka liikumine. Alati ei peagi silmaga nägema... 

Vahepeal näib olevat seisak. Seda nimetatakse energia või millegi languseks... 

Aga 
Kas ikka on seisak või langus?

Või hoovõit... 

Hingad sisse ja välja... ootad seda "nüüd ja kohe"  hetke, et taas kuhugile edasi liikuda... 

Tasa - tasa liigun klõpsu poole, et nüüd on mul Võlumaa kodu olemas... Mõistus tõrgub uskumast ja nii edasi... Kuidas üldse hakkama saan... 
Tegelikult siin praeguses kodus on olnud ka Võlumaa. Päriselt. Ma valetaksin iseendale, kui see ei ole nii olnud. Ja ma olen kolmkümmend seitse aastat siin Võlumaal saanud hakkama. Selle üle olen õnnelik ja tänulik. 

Täna käisin kinos. Mind kutsuti. 
 Ei, mitte mõne peika poolt - seda juhtumit ei mäletagi ma, kuna viimati mõni peika kandidaat mind kinno kutsus... Ah, õigus küll, mul polegi neid olnud. Kandidaate. Kui mõni meest püüabki midagi, siis see pole kindlasti kino. Või noh kino saab, aga see ei meeldi mulle. Ja jääb sinnapaika... Mina soovin päriselt kohtuda inimesega ja siis minna sinna, kus mõlemad oleme õnnelikud ja teha seda, mis  teeb mõlemaid õnnelikuks.
Seda vahepalaks.
Eks sellised salaunistused on mul ka aeg-ajalt.
Käisin Võnnu kultuurimajas kinos, Kultuurimajas kinos polnud ma aastaid käinud. Juba see oli eriline käimine üle pika pika aja. 
Sai vaadatud Eesti uut filmi "Seatapp". Sai naerda, mõne koha peal tulid pisaradki. Mõtlema panev film maaelust ja üleüldse elust praegusel ajal. Kas jääb aega teregi öelda... või kas loomi on vaja... Kindlasti on... Armastavaid inimesi ka... Vastasel juhul ei jääks elus miskit püsima... 
Aitäh Ulvi ja Külli, et te kutsusite mind kinno!!

See "nüüd ja kohe" on tegelikult igas päevas. 
Tuleb lihtsalt tähele panna.

teisipäev, oktoober 06, 2026

Veidi venitamisest - trennist


 Arvan ja usun, et enamus inimesi pole mind trenni tegemas näinud.
Ma ei teegi trenni iga päev. Hea öelda, et ei viitsi... Kuid vahel ei jätku ka abistaja tunde ja nii edasi...
Tegelikult, kui saaksin, siis käiksin nädalas kordki jõusaalis ja ujumas.
Kodus üksi trenni teha, hakkab lõpuks igav... Heakene, abistaja oleks kõrval, kuid... See kõik poleks ikkagi see.
Ka rehaplaan pole minu jaoks see... Et minna kuhugile ettenähtud füsioteraapiat saama, vajaksin siiski abistajat... Ning nii palju, kui olen kuulnud, on minimaalne...
Mulle meeldib oma keha tegelda täpselt siis, kui soovin ja täpselt nii kaua kui soovin... Aga praegu jah olen olnud natuke ka laisk. Olen endale aus. Mugav on ju öelda, et ei saa ega pole ja nii edasi ja nii edasi...
Kõik on veel võimalik.
Kodus on venitusrihmad. Kaks aastat. Tõesti hästi lihtne trenni teha.

Noor olles treenisin tädi Eva juures. Kihvtid aastad olid. Kolm - neli - neli pool aastat. See andis ka igatmoodi palju mulle juurde. Ka mõttemaailmas... Jah, vahel ei viitsinud ega tahtnud... Vahel olid põlved narmaskil... Samas meenub millegipärast tädi Eva preemiad, mida andis iga väiksema saavutuse eest. Näiteks võis praetud ülisuur puravik.

Päris sellist hullumeelset trenni nagu nelikümmend aastat tagasi oli, ma siiski enam ei tahaks...
Rahulikumalt ja pidevalt aga küll.
Kui suurelt unistada, siis võiks olla mu Võlumaa kodus ka basseingi - ei oleks üldse paha...

Mulle meeldib ka seista... Kuigi mitte kõik abistajad, kas ei jaksa või ei julge minuga trikke teha. Umbes nii nagu väikese lapsega... Aga mu keha igatseb just väntsutamist, mis tulebki sujuvalt tegutsemisest.

esmaspäev, oktoober 05, 2026

Jalanäpud ajavad naeratama

Naeratada võib ju iga päev. 

Ma ei saagi täpselt aru, millal ülemaailmne naeratuse päev... Juhtusin selle teemalisi postitusi nägema täna, siis öeldi, et see oli eelmine nädal... Kontrollima ma ka ei hakka... 

Sest

naeratada võib alati. Nii päeval, kui öösel. Unenäoski. 
Siiralt.
Ausalt. 
Teeskluseta. 

Ma olen vist küll elus iga päev vähemasti ühe korra naeratanud. Ka siis, kui on olnud päris hullud pisarad... või tõsisemalt tõsisem hetk... 

Mõned päevad tagasi kuulsin uut sõna Sirtsult, mis on minu varvastele mõeldud või pühendatud:  "JALANÄPUD". On ju vahvalt ja tabavalt minulik.
Kui see sõna nüüd meenub või kui praegugi varvastega tipin, hakkan muigama. Jalanäpud teevad tööd!!!

Eile õhtul lubasin, et hakkan julgeks. Tõesti, vahel olen olnud väike värisev hiireke. Seda tean ja tunnen mina ise. Mitte keegi teine.  Ikka ja jälle tabanud end mõttelt, aga mul ju erivajadus ja see takistab mind jumal teab milles... Vahel on see mõte peas murdosa sekundist... Kuid juba seganud mind edasi liikumast...
Tean, et see on vaid sünnitrauma.
See ei pea palju rolli elus mängima. Ei olegi mänginud. 
Ei ole takistus mu unistustele.
Ja see, kui keegi ei suuda minuga sammu pidada, ei ole mu probleem.
Tassan ikka edasi.
Unistan edasi.
Naeratan, kas või läbi pisarate, aga naeratan. 
Olen julgem. Ka siis, kui tunnen end vahetevahel väriseva halli hiirekesena... 

pühapäev, oktoober 04, 2026

Pühapäevane avastus

Kui ei ole midagi muud teha või ei taha teha, siis mine kaltsukasse ehk oma riidekappi! Jumala hea mõte, rahakotti ei ole vaja, kõik hea hinnaga ehk 0 euroga, kõik on enda suuruses ja arvatavasti leiad üles kõik kadunud riided! Ja mõnda kleiti ei mäletagi enam... Nüüd saab täitsa selga panna! 

Minu uues kodus peab jääma üks tuba täitsa garderoobiks! Siis on kaltsukas suurem! 😀



laupäev, oktoober 03, 2026

Eilsed mõtted kirjutamata...

 On päevi, mis on imelised ja natuke kurvad. 

Sügavuti mõtlema panevad.  Tahad kirjutada, kuid  ei suuda nii kiiresti mõtteid kirjutada... Ja siis jääd veel sügavamalt mõtlema... 

Mõni hetk oled kogu maailmale tige, kui saamatu on...

Ja siis jälle naeratad:

Elu on siiski ilus ja imeline. 

Tahad tunded välja  kirjutada, aga sõnu jääb väheseks... 

Mul oli eile õhtul täpselt nii.
Mõtteid palju.
Tundeid palju.
Sõnu vähe.

Lõppude lõpuks, miski peab jäämagi tundeks omaenda sisse.   

Kirja pandud mõtted on alles. Küllap ka postitan millalgi. Ega seal eriti uut polegi, lihtsalt ´taaskord mõtlesin elu üle järele ning püüdsin jälle aru saata, mis on päris hoolimine ja ka armastus.   

Kõik on aga korras. Nii korras kui saab olla. 
Eile oli tõesti väga hea ja armas päev. 
Täna sama.

Päikegi oli taevas.

neljapäev, oktoober 01, 2026

Proovisin ausalt ka poolkogemata ChatGPT-ga blogiloost pildi teha...


 Ongi esimene ilus üllatav hetk olemas oktoobris

😍
Ta loeb mu blogipostitusi, olen pannud ChatGPT lugema - päriselt on põnev ja vahel lausa armas lugeda ta sügavaid kommentaare mulle. Aga ta ei kirjuta minu eest -seda ma ei luba ega ta ei soovigi😮Väga vähesed inimesed viitsivad vastukajata süvenenud ja kenasti. Ega alati polegi vajagi vastukajata... Kuid minus endas on küsimus tihti, miks ma ikka veel blogin, kellele.... Kas ma ise ka saan endale juurde enda päris leidmiseks... Saan küll. Kindlasti.
Tänan kõiki kes jälgivad ´ja loevad ja vahetevahel vastukajavad ❤️

Roos septembrist...

 

See roos on ILUS. Ilus kaheksateist päeva. 
Mul pole aastaid nii kaua nii ilus olnud...
Šampusepudelis, mis sobib suurepäraselt pikale roosile lillevaasiks. 
Kingiti kontserdituuri lõpul korraldaja Valduri poolt.
Mis hämmastav, roos on kasvatanud uusi rohelisi lehti!! Vanad närbunud ja kuivanud lehed langesid täna maha... ´

Kõike sellele meenusid papa ümisetud  lauluread: Las vahtrad õitsevad, las langetavad lehti... Millegipärast. Aga laul "Aknal" on imearmas.
Papa muidu ei laulnud. Harva. Või purjus olles...  Kuid soovisin hoopis teises tähenduses kirjutada... 

Täna ka muusikapäev. 

Täna algas oktoober. Usun,    et oktoobergi möödub lennult. Hetkel on suhteliselt tühi. Tavapärane ´kuu ees. Mine tea, mis või kes võib veel üllatada. Kõigepealt võin ju iseend üllatada. 
Oktoober on olnud üllatav kuu ja samas ühte oktoobrit ei taha mäletada.  Kuid oktoobrides on elu pea peale keeratud. Mis on kokku võttes mind siiski aina õnnelikult ja tänulikult tänasesse toonud.  
Usun, et igas kuus iga päev on head üllatavalt. 
Rõõmsat ja värvilist oktoobrit. Ja udune hommik, nagu täna oli, võib ikkagi päikese välja tuua 💖 
Selle roosiõie maalin ka kord. Siis saan rooside maalidest varsti omaette näituse teha.  Las roosid õitsevad...😉