Õnneseene arvamus mardilaupäeval

Ma ei saa jälle vaikida.
Eile jäi mul suu lahti tõsiselt kuuldes, kui väike tunnitasu on isiklikul abistajal Pärnus.
Mul oli valus. Tõsiselt valus. Inimeste pärast, kes vajaksid isiklikke abistajaid ning inimeste pärast, sooviksid töötada isiklikke abistajatena.
Ma ei imesta, et puudega inimesed ei leia endale isiklikke abistajaid jne. Ma ei imesta, miks IAT ei arene... Sorry, kui teen kellelegi liiga, kuid ei ole ju näha eriti edasiminekut. Isiklik abistaja on palgatööline, kuid kui palk jääb tunnis alla 2 euro, alla mininumi, siis... Milles siin rääkida on?

Tean, et IAT tunnitasu on madal, aga ma ei arvanud, et mõnel pool nii madal. :(

Võin end tõesti õnneseeneks pidada. Tänu väikesele Mäksa Vallavalitsusele ja samuti kindlasti mulle endale. Arvan veel, et mina või õigemini MTÜ LEEPÜ maksab isikliku abistajale vähe, kuid kui mõelda, mis mujal palganumber on, siis olen/oleme küll lausa mee sees. Seda väga tõsimeeli.
Loodan siiralt, et lähi aastatel suudan olla abistajate palgast samal tasemel ja võimalik, et tõstagi tunnitasu.
Pean vaid väga lootma iseendale.
Mina saan seda teha. Loodetavasti veel aastaid ja aastaid.
Aga mida teevad need puudega inimesed, kes ei saa oma iseseisvust alustadagi, sest  nad jäävad nelja seina vahele. Puudub üksainus lüli - isiklik abistaja.

Isiklik abistaja ei saa olla suvaline inimene, kes teeb erihariduseta tööd - minu jaoks EI lähe see mitte. Inimene, kes soovib isiklik abistaja olla, peab olema väga usaldusväärne. Ta ju kuuleb ja näeb absoluutselt kõike minu elust. Vähemasti  minu puhul on see nii. Ja kui ei saa rahaga piiri tõmmata,  siis ei saa ma ka - ei kliendina ega tööandjanagi - nõuda tööreegleid, mis peavad olema igal juhul paika pandud. 
Jah, isiklikul abistajal ei ole väljaõppet. Samas ta saab hea väljaõppe. Kliendilt. Olen mõelnud, et näiteks minul võiks küll olla juba koolitusluba IAT-le. Naljata! Mul on väike IAT nõustaja tunnistus kuskil sügavas sahtlipõhjas... Koolitamine ja nõustamine on kaks ise asja ja vägagi. Minu isiklik abistaja võib vabalt minna teise kliendi juurde tööle, kui ainult soov... Tean, et mu üks väga hea tüdruk on olnud isiklik abistaja Soomes. Usun, et natukene selles "süüdi" võib - olla  olen  minagi... :)
Ja muidugi ka vastupidi. Kellegi isiklikust abistajast võib saada minu isiklik abistaja.
Nagu igal erialal töötajad tulevad ja lähevad või ka jäävad kauaks - kauaks.

 Isikliku abistaja on vahva amet.
Väärt töö.
Vahva amet ja väärt töö nõuab head tasutamist!

Esmakordselt... Head kogemused tänasest...

Mul oli täna heade kogemuste päev.
Käisin loomaarsti vastuvõtul. Esmakordselt elus. Muidugi mitte iseendaga, vaid Kass Bongoga. R-loomkliinikus oli tõesti super hea suhtumine minusse. Usun, et ratastoolis loomaomanik ei käi just  oma lemmikloomaga sageli loomakliinikus.  :)
Väike jahmatus doktoritel siiski oli: kolm trepiastet. Minu ja isiklik abistaja Diana jaoks polnud nii väike trepp probleem :)
Dr Riina sai aru kohe, et suhtlema peab minuga, ja et Diana on vaid minu abistaja. Sellist suhtumist ei ole ma ammu esimesel kohtumisel  kogenud.

Ooteajal muide panin tähele koerte kaalu, millel saaksin minagi end kaaluda. Saaksin kaalul istuda :P Enam ei mõtle, et mu jaoks pole kaalu! Selle tõe saamiseks pidin sattuma loomakliiniku ning nägema sealset kaalu!

Aga nüüd varsti tuleb meil uuesti arstile minna...

Koju sõitsime elektritaksoga. Juht oli abivalmis ja sõbralik, ajas juttu. Sai aru isegi minust. Ei olnud probleeme!
Nii et minu rääkimine on täiesti arusaadav. Ei olegi utoopiline, mismoodi ja kuidas saada aru minust
 Alles hilja aegu küsiti, mille järgi minust aru saada...

Aitäh, Avegi, kes  sa sõidutasid meid arstitädi juurde! Tore oli üle pika aja jälle näha... :) 

Viimasel ajal on tunne mul, et ma ei jaksa kõikides maailma hädades süüdi olla. Ka mitte naljatades :)
Ma ei tea, mis mul häda on, kuid see on nii.
Lapsest saadik olen selle naljatamisega harjunud, et olen "süüdi", kui maailmas kellegil midagi halba juhtub... Ikka halba... Mitte kunagi head... Olen ikka naernud, et mul paks nahk, võin küll kõik maailma patud enda kukile võtta... :)
See on vist vale.
Must huumor igatahes...
Või on mu paks nahk kõhnem!?
Kuid selle koorma all on tunne, et minu omad mured ja rõõmudki ei mahu enam kuhugile...

Hingedepäeva õhtu...

Siiski on kadunud hinged meie kõrval igal päeval ja ööl...  Nad ei ole kadunud... vaid nähtamatud... kuulmatud... Kui meenutada ja oskus nendega kõrvuti olla, saab neid vahel näha ja kuuldagi... Kas või unenägudes...

Kaitseingli...

... leidsin eile Tallinna bussijaamast. Olime pool Tartu - Tallinn teed Dianaga rääkind vaimudest ja inglidest. Olen arvamusel, et nähtamatu maailm on olemas. Ja suhtuda kõike mõistvalt ja heaga, siis on ka endal parem ja kindel olla.
Siis bussist maha minnes nägin maas helkurit. Mina ei leia tavaliselt asju ega muud. Helkur aga oli kaitseingliga :)'
Helkurid on küll mu ratastoolil, aga riiete küljes ei olnud.
Loodan, et helkuri kaotaja sai mõne teise märkuande, et inglid on olemas ja hoiavad meid :)

Muide, Taisto bussijuht ei sooritanud ühtegi mööda sõidu. Turvaline sõit!
Täna tulime tagasi rongiga. Peale aitas vedurijuht. Alguses kahtles, kas jõuab mind sülle võtta... Rongist maha tulles aitasid kolm - neli inimest, sest oli kotid ja ka maalide kohver. Aitäh!

Haabersti Sotsiaalkeskusest sai näitus  ilusti maha võetud. Kuulsin näituse kohta head. :) Kuna Sotsiaalkeskusel on komme, et kunstnik teeb kingituse oma töödest,   mis pannaskse aeg - ajalt taas ühisele näitusele. Minu kingituseks jäi Tulbide maal