Vajan isiklikku abistajat

Töö sobib hästi üliõpilastele ja/või neilegi, kes soovivad uusi kogemusi ja väljakutseid, avardada omaenda silmaringigi ning teenida lisaraha.

Minu isiklikuks abistajaks sobid Sina, kui oled kohusetundlik, usaldusväärne, rõõmsameelne, rahumeelne, tolerantne, julge ja keskmise füüsilise jõuga. Soovitavalt noorem naine.

Isikliku abistajana on Sinu tööülesanne mind füüsiliselt abistada nii kodus kui väljaspool kodu. Tihti teen näiteks näitusi jne.
Elan täisväärtuslikku elu energilise ja rõõmsameelse naisena Sinu abiga. Isikliku abistajana abistad mind füüsiliselt nendes toimingutes, mida ütlen ja millega mina füüsiliselt toime ei tule.Kindlasti minu ratastooli käsitsemine. Naljaga võin öelda, et isikliku abistajana oled mu käed ja jalad, või oled minu vari! Ma ei vaja ma ei vaja kõrvalabi 24/7. Teen oma jalgadega ise palju kodu- ja muid toimetusi. Nii võivadki tööaja pikkus oleneda paljudes asjaoludes ja tegutsemistes, st on paaritunnilisi tööpäevi, aga mitmepäevalisi tööaegu - kõik saab kokkuleppida mõlemale poolele sobivalt. Olen tööajas paindlik nii palju, kui võimalik.

Väljaõpe minult töökäigus. Töö saad selgeks mõne päevaga, on proovipäev. Eelnev töökogemus ei ole oluline.

Tunnitasu 5 EUR. Lisaks tasun töölkäimise kulud jne.
Töölepingu saab MTÜ TM Loovusega.

Minu ja isikliku abistaja töö leidmisel korral võta julgesti kontakti minuga: tmloovus@gmail.com ja/või 5529317 (vastan ka sõnumile). Ole hea kirjuta, palun, miks peasin Sind valima enda isiklikuks abistajaks s o motivatsioonikiri paari lausegagi!

Heakohtumiseni!

Probleemidest - naljaga pooleks

Mõnda aega olen mõelnud, miks on meile probleeme vaja.
Kuid mis siis, kui ei olegi probleemi, kas siis on see probleem, et ei ole probleemi? Kas probleemita ei sünnigi mingile heale asjale täiendavaid häid lahendusi...  Peab kohe loovalt uusi probleeme juurde mõtlema ning neile omakorda uusi lahendusi... Nagu  kõikidest olemasolevatest probleemidest ei piisaks... Aga lahendusi saab tõesti täiendada ja nii edasi.
Minu enda kogemus on see, et üks hea lahendus viib teise hea lahenduseni. Vahepealseid appikarjeid on lihtsalt vaja, et lahenduste süsteem toimiks.

Tegelikult paraku on probleeme väga palju. 

Sain ühe kutse Vunki mano  III loometalgudele Võrus https://vunkimano.vorumaa.ee/, kuhu võib tulla Põlvamaalt ja Tartumaalt osavõtjad. Aga see on pühendatud siiski Võrumaa arenemisele. Isiklikult ei tea otseselt Võrumaa elust - olust kuigi palju, kuigi omaenda kogemusi saaksin jagada küll jne. Seda enam, et soovivad kaasata erivajadustega inimesi, nemad annavad kogemusi ja teadmisi. See ülimalt positiivne.  Arvan ja usun, et soovid parima elu - olu poole on kõikjal sarnased. Just täna lugesin, kuidas Võru linn ei leia abistajat erivajadustega inimesele ... Erivajadustega inimene ise kirjutas appikarjena...

Ja minu oma vald ei usu, et isiklikke abistajaid ON raske leida. Ei usuta mind, et töötaja isikliku abistajaks otsimine ei toimi nii... Mul on mitmed näideid sellest, kui KOV-i sotsiaaltöötaja otsib ja jääbki otsima abistajaid. Ja veel, kui tahetakse leida koolitatuid abistajaid, siis...  Täna sain taaskord, et Kuldvõtmekese süsteemis peab jääma väga hea koostöö ja kõlama peab jääma erivajadustega kliendi hääl. Ja oluline on ka raha. Kuid kõige tähtsam on kõikidele turvatunne ja võrdsus.

Mõnda aega olen ka sellele mõelnud, et rikastel peredel käivad koduabilised - see on normaalne ja kuidagi loogiline meie ühiskonnas. Aga kui erivajadustega inimene vajab elamiseks pisut rohkem abi - läheb ebanormaalseks, vahel lausa varjatud paanikaks...
Miks...
Kas erivajadustega inimesed ei ole ikka veel kohati  ühiskonda vastu võetud...

Minu mõtteid täna.
Asjad on tegelikult naljast kaugel. Kuid kuid naljaga pooleks võtta, on kergem probleeme lahendada...

28. septembril olen lubanud olla Tallinnas. Vähemasti õhtupoolikul. Olen raamatu kirjutajana. 😉 Kihutamine hakkab taas.
Ega ma veel ei tea, kes mul isiklikud abistajad on. Tallinna isiklik abistaja on loodetavasti olemas...

PS Olen ise hakkanud oma probleemidele ütlema: "Tere sõber, lahendame nüüd sind kuidagi ära." 😍

Võib rääkida väsimatult...

... ühte ja seda sama asja. Ikka leidub keegi, kes küsib, kuidas ma hakkama saan ja kes mind abistab.  Viimasel kuulen seda küsimust jälle suht tihti. Vahepeal küsiti harvem.
Mul ei ole küsimuste vastu iseenesest mitte midagi.
Vastan alati. Hea meelega.
Kuid endamisi mõtlen, kuidas olen vähemasti viimased 20 aastat järjest rääkinud näiteks isikliku abistaja teenusest ja oma elu - olust isiklikke abistajatega - ja ikka jälle tajun, kuidas see kõik ei ole jõudnud mõndadele kohale.
Naeratan kurvalt.
Tavaliselt küsijad nagu teavad mind. Loevad mu blogi. On mu facebooki sõbralistiski.
Mõtlen, kas nii raske on siiski mõista, et mina kui erivajadustega naine suudan korraldada omaenda elu ise ning tänu sellele saangi hakkama. Nagu iga teine inimene. Me kõik vajame iga päev kellegi abi korraldades oma elu - olu. Kes vähem, kes rohkem - aga me kõik oleme üksteiste abistamistest seotud. Isegi üksteiste mõistmine on abi...
Oi,  kui vahva olla iseseisev...
Oodake, kui mitu aastat olen elanud... Parem on ju siiski juba elada täisväärtuslikku elada... Noorukile saab iseseisvust tubliks teoks kiita,  kuid... mina olen juba parimates aastates... Ütlen küll, et olen hingelt noor. Olengi. Samas olen näinud elus mõndagi ja rohkem, mis peaks kasvatama iseseisvust.
Ja kas iseseisvust on füüsiline ainult?
Kahtlen tõsimeeli selles.
Iseseisvus on kindlasti vaimnegi. Kogunisti hingeline.
Minu puhul on endast mõistetav, et paljud mõtlevad just füüsilist iseseisvust. Mõttemaailm on kitsas suuremal osal hallil massil. Ei viitsida süveneda...

Kui palju aetaks ikka veel segamini isiklik abistaja tugiisiku või põetajaga või kellega iganes...

Siis mul tekib küll tunne, et suur töö on veel ees,
et
rallida läbi klaasseina ja rääkida neist asjadest väsimatult surmani.

Kahjuks jään pärast surmagi kahtlema, kui palju aru saati, kuidas mina oma elu elasin ja kes minu eest vastutas... 

NB! Kavatsen veel kaua - kaua elada. Rääkida. Või kirjutada. Minust nii kergesti lahti ei saa... 😋

Meie VDMFK - Suu ja Jalaga Maalivate Kunstnikke Ülemaailmse Ühingu päev 5. septembril

Homme on niisiis ülemaailmne Suu ja Jälaga Maalivate Kunstnikke Ülemaailmne Ühingu päev.http://vdmfk.com/en/news/  ,
Teist korda ühingu ajaloos.
Ühing loodi Erich Stegmani (1912-1984) poolt 1957 aastal. Päev pühendatud temale ja ta imelisele elutööle, milles on nüüd ka minul au olla ning tutvustada päris kunsti, mis natuke eriline tänu suu või jala tööle. 
Suu ja Jalaga  Maalivate Kunstnikke Ülemaailmse Ühing tegutseb 72 riigis. On natuke alla kaheksasaja kunstniku.

Loodan, et mu väike värvine jälg on jäänud südametesse...

1. septembril sai mul 12 aastat VDMFK stipendiaat olla.

27. augustil möödus 10 aastat esimesest näitusest.

30. augustil, eelmisel nädalal avasin esimese näituse välismaal. Stockholmi Eesti Majas.

Esimene maal - 24. märts 2006.

Uskumatud ilusad rõõmud on olnud neil aastatel, mil olen julgenud värvidesse elujulgust panna ja jagada elamiskunsti teistega. Maailmaga.
Uskumatult palju tööd.

Ka teistmoodi saab, kuigi kõik on samas väga tavaline. Tavaline on pintslid - värvid - lõuendid. Teistmoodi on mu jalad, mis on ilusad ja töökad.

Arvan, et mu sõnum on jõudnud paljude inimesteni, et erivajadus ei loe. Loeb anne ja tahe olla ja jagada seda rõõmu, mis annavad need kaks asja kokku, teistelegi.

Olen tänulik ja õnnelik oma jalgadele ja südamele, et suudan värvide keeleski rääkida ja miskit head maailmale anda... Et elu on mulle andnud sellise väljakutse.

Head õnnesoovid kõikidele!
Aitäh kõikidele, kes väärtustavad veidi teistmoodi tehtud kunsti!

Spunki otsides Stockholmis

Olen nagu Pipi,  kes ei otsib aina oma päris spunki. Teadmata, mis see tegelikult on ja kas see ongi üleüldse olemas. Usun, et leidsin palju spunke 😋
Siia riputan läbisegi pilte reisist Rootsi. Mõne pildi juurde kirjutan ka. Need pildid Sigritilt.  Paar siiski Imbilt.

Mõtlen, et imelist merd imelise päikeseloojanguga hakkan maalima. Unes nägin juba uut maali. 

Ma ei olnud hetkekski laevatekil omaette, siiski mõtlesin kallitele, keda ei ole enam, kuid kes on siiski nii lähedal alles...  See on vaid rõõm. Rõõm on seegi, et suutsid pugeda mu hinge ning jääda igaveseks... Näiteks nagu Karel...

                                                                 Reisi sonks.

Ootasin maja ees 28. augusti hommikul autojuhti Annelyd, kelle leidsin viimasel minutil peaaegu . Ta sõitis kogunisti koduukse ette mulle Sigritiga järgi.

 Kuna mul loobusid ja kadusid kuhugile mitu tüdrukut, kes pidid tegelikult kaasa tulema, siis rääkis Sigrit oma Mirjamile, et tule Stockholmi kaasa. Mina nägin Mirjamit alles siis esimest korda, kui ta jooksis Tartus auto peale. Ausalt, tundsin kohe, et Mirjam on lahe, sõbralik ja asjalik. Praegu võin küll öelda, et on minu inimene...
Alguses kartsin, et nii kaugele minna väga uute inimestega... Laevapileteid pidin koguaeg muutma - nädal tagasi olin lõpuks närvis. Tahtsin lolliks minna. Mulle ei meeldi enne minekuid segadused, kuid nüüd oli eelviimasel päeval enne laeva sellised segadused... et mul polnud isegi söögiisu, istusin  poolpäeva arvutis ning mõtlesin, et  mingu kõik kuu peale...

Leidsin laevalt mehikese.

 Sai laevas tantsitudki.  Muusikud tegid mulle silmigi 😉

Karaoket ma siiski ei laulnud, kuigi tüdrukud soovisid vahepeal mul julgeda laulda... Naudisin teiste laulmisi...

Ühesõnaga, lõbus oli .

Natuke käisime ringi. Vaatasime. Uurisime.

Igasugused  kivid väiksemad ja suuremad kaljud meeldisid. Tahtsime ronida...

                                                     Huvitav, kuidas oleks mul ronimine...

Tunnistan, et sõitsin esmakordselt elus metrooga.
Natuke jube oli. Jube oli mõelda, et maa all on selline möll... Samas äge.  Ise olla metroos  on hoopis teine tunne - ehtsam - kui vaadata teleekast ... 

Leidsin lõppude lõpuks päikeseprillid, mis sobivad. Mitu aastat otsisin taga... Ega muud eriti ei ostnudki... Kommi ja šokolaadi ka. Mulle tegelikult ei  meeldi osturallid. Käisime küll poodides. Kuid midagi hingele ei jäänud. Või kui, siis käekott aknal, poeuks oli suletud - seega ei olnud mu kott. Lihtne ja loogiline. See oli ainus kaltsukas, mis jäi silma 😂

 Ööbisime minu psühhodraama õpetaja Ruuda imearmsas kodus. Majaukseni oli  39 trepiastet - maja oli nagu väikes kalju peal puude vahel. Tunne oli nagu metsatukas, kuid keset linna. Mõnus oli mõlemal hommikul maja ees kohvi juua. Sellel suvel polnudki mina saanud nii olla...

 Ruuda, kellelt on alati midagi õppida. Nägin esimest korda tema maale. Teadsin, et maalib. Ei olnud aga näinud...  

Kõige suurem sõber Sebe. Hästi tark ja vahva koer Ruudal ja Äkel. Püüdis mu sülle end pidevalt mahutada.😍 Käpapall on ta lemmikmäng.  Sebe meenutas mulle mu Morrut...

Kokaonu😉 Ta kutsuti appi õhtusööki valmistama. On olnud mitmel pool maailmas  restoranides kokk... On majarahva sõber.

Aitas tol õhtul mind trepistki üles.

Praad oli hästi maitsev.

Hea oli see, et hakkasin julgema mõne sõna ka inglise keeleski ütlema. Tavaliselt seda ma ei julge nagu... Ruuda juures oli hea harjutada. Kuid vähe...

 See Eesti Maja armas väike vanaaegne lift 😉Mulle paras. Tegi romantikat nagu ka, töötas kindlat. Üks uuem metroo lift aga ei töötanud... Nii, et ka mujal maailmas võib ette tulla takistusi, mitte vaid Eestimaal... See on ju elu!

Näitus "Värvides o n sõnadki" Eesti Majas.
 Ilus näitus sai.

Mind oodati. Vastuvõtt oli hästi soe.

 Minu jaoks üllatav seegi, kui mitu korda küsiti, kui palju maksab üks või teine maal. Korra käis peas läbi, et appikene nüüd  ostetakse kõik ära - mis siis teen... Jääbki 62 näitust, ei jõuagi sajani... Mõtlesin, kui kaua mul läheks uue näituse maalide maalimiseks 😂😂😂 Samas oli hästi hea meel.  Järelikult mu maalid on väärt, et rippuda...

Üks daam lubas üks päev näitust vaadata kolm - neli tundi rahulikult.

Ka raamatki oli popp.
Imbi luges ööga läbi ja  seega rääkides reklaamis väga toredasti. Mul tuli jälle autogramme kirjutada.

Oleks olnud igati vahva, kui oleks olnud inglise keelne raamatki juba...

                                         Imbiga saigi näituse alguse. See oli vist aasta alguses.

Head sõnad jäävad minusse kõlama. Mind saatma ja toetama.

Spunk on olemas.
Peab lihtsalt otsima...