Kardinad kodu akende ette!

"KUIDAS KARDINATEGA KODU KAUNISTADA

Kardinad on rohkem kui pelgalt valguse reguleerijad – need raamivad vaate ja loovad ruumi meeleolu. Õigesti valitud kardin muudab toa kõrgemaks, avaramaks ja sidusamaks. Alustada tasub akna ja valguse iseloomust: kui ruum vajab valgust, vali õhulised, poolläbipaistvad kangad; kui soovid hubasust ja privaatsust, sobivad raskemad materjalid nagu samet või tihe linane kangas. Tegelikult on võimalusi veelgi enam, huvi korral vaata lisaks siit https://www.avakate.ee/tooted

Värv ja muster on kardinate puhul olulised kujunduselemendid. Neutraalsed toonid rõhutavad ruumi rahu ja harmooniat, julgemad toonid või mustrid lisavad isikupära ja energiat. Kardin võib peegeldada ka aastaaegade vaheldumist – suvel heledad ja õhulised, talvel soojad ja sügavad toonid. Oluline on, et need haakuksid ülejäänud sisustuse värvipaletiga.

Viimistluse ja detailide abil saab kardinad muuta tõeliselt isikupäraseks. Dekoratiivsed kardinapuud, sidusribad või eriline õmblusviis annavad neile peene viite käsitööle ja tähelepanelikkusele. Nii saab kardinatest mitte ainult praktiline, vaid ka esteetiline osa kodu tervikust – detail, mis ühendab valguse, ruumi ja inimese meeleolu ühtseks tervikuks."

--------------------------------------------------------------------------------------------------------------

Sain Marguselt, kes toetab mu kodulehte, sellise toreda hästi koduse ja minuliku soovi, et natuke reklaamida Avakate firmat. Seda ma nüüd teen! 

Omalt poolt võin öelda, et minu jaoks kardinad olulisemad sisustuselemente, mis loovad kodust kodu. Mulle endale meeldivad kodus tekstiilkardinad.

Kindlasti, kui saan endale uue kodu, Võlumaa, ja ka ateljee-galerii, siis ehk Avakattega kontakti. Ateljee-galeriis võivad olla ka nt rulood. Veel, ma tahaks puldi abil juhitavaid kardinaid 😉

Siis kui nutune aeg...

 ... tuleb iseendale naeratada ja mängida kodus ilu ja juuksurisalongi. Tegelikult ka kõige suuremas pisaravoolus on head ,,. Olen uhke oma juuste üle 💖

Täna helistati. Viimasel ajal helistavad võõrad. Ütlevad kummaliselt head. Täna lausa nuteti, kui imeline olen... Sõna otseses mõttes nuteti. Mina naeratasin häälega, et kõik on ju hästi. Minuga on  korras... Sain aru lõpuks, et temal on probleem... Aga   ma polnud aastaid midagi sellist kogenud, et  minust teada saamine ja mu maalimisanne vallandab kellelgi esimese hooga nuttu... Noorena olen küll kord paar sellist asja kogenenud, et nutetaks, kui vaesekene olen... Andeks, ma pole vaeseke.  Isegi mitte praegu. Lihtsalt keeruline aeg on. Mõtlen, et mind tahetakse aina veel proovile panna, mida suudad. See on nii lahe ja äge. 

Jutuajamine polnud pahatahtlik. Mulle kummaline pisut... Olin kuulaja...  Aga sain teada endale, et pean ikka tegema maalimis töötube, sest minuga tahetaks maalida.....

Värviline või värvitu...

 

Kas ratastoolis istumine ongi hall värvitu elu või ikkagi on värviline? 

Päris palju olen seda mõelnud... Mina ise olen eluaeg teadnud, et erivajadus ei ole mingi takistus elu elada. Aga mõeldakse palju teistmoodi, et kui olla ratastoolis, siis oled aheldatud kuhugi... Mina ei tea, kus see ahel on või mis see on.     Või on hirm lihtsalt elamise ees..

Vahest on mulle sõnad suhu pandud.et olen iseenda vang... See on teiste poolt vaadatud. Mina ise usun, et mu hing armastab minu keha ja mina armastan neid koos. Nii säran ja lendlen isemoodi, tihti ratastooliga.  

   

Väga palju on mulle öeldud, et oled võitleja... Kellega ma võitlen? Iseendaga? Ma ei viitsiks iseendaga võidelda ega kellegi teisega, minu meelest oleks see päris naljakas. Ma soovin olla täpselt selline nagu ma olen, siin ei ole võitu ega kaotust.

Eluga võidelda pole võimalik.. Elu on kink.  Küllap on   mul ka ülesanne kink säravamaks muuta  lahti arutades. 

Mõnikord on mul  tunne, et nagu minu abitust kasutakse lahkesti ära  Arvates, et

 nii tuuakse mu ellu midagi juurde, mida ma ilma  "heateona" ei saaks...    Olen samas ise piisavalt lahke uskudes, et sellistel sõpradel pole muud võimalus kui mind lohutada ta enda hädades... Aga see ei aita kumbagi meid... Alati on muud paremad võimalused. Igaühele. 

Täna hästi segane postitus... Või siis, ehk selge - vähemasti minu jaoks. 

Täna valin iseenda. Oma kodu, kus olen ise  perenaine. Keegi ei saa öelda, et mul pole kodu, on korter... Tean, ütleja ise otsib aastaid kodutunnet kaaslaseks alkohol. Täna sai minu piir täis. Kohe viimase piirini. On asju, mida ma ei suuda elus kannatada, mida ei salli ja ei hakkagi sallima. Üks neist on alko joomine oma kodus.  Olen iseendale lubanud, et mu kodus enam keegi ei joo. Ma ei räägi pokaalist aastas kord või paar.. Vaid, kui tullakse külla või tahetakse olla päev paar ja hakatakse luba küsimata jooma - on talumatu ju. See kurb, et    nii teeb  mu kunagine hea mees - abistaja, keda pean sõbraks... Aga kas ikka on sõber... Kasutab lihtsalt minu puuet ära ja mu kodusoojust... 

Olen lahke ja mu koduuks on alati avatud. Kuid mitte nii viisi. 

Olen küll ratastoolis, kuid  mul on väärtus. Väärtus väärt abi järele. Mitte purjus oleva abi järele... Ennem saan ise hakkama. 

Olen omaenda printsess. 

Ma pole pooli asju, mis toimunud, kirjutanud ning usutavasti ei kirjutagi kõigest mitte kunagi. Täna aga pidi tulema pisut teistsugusem postitust elust ratastoolis. Praegu ise ka ei usu, kuid ütlesin sõbrale täna mine ära ja päriselt. 

See on elu.

 Minu elu.

Ma ei saa olla päästja, kes ei taha end päästa. Tema arvab jätkuvalt, et alkohol päästab. Las siis arvab.. Ehk tuleb päev, kus  mõtleb teisiti... Veel pole hilja. Valik jääb.

   Minu elus on ka tumedamaid varjundeid. Nagu kõikidel. Pole minagi teistmoodi. 

 

Tegelikult olen eriliselt tavaline naine, kes igatseb ja soovib lennata värviliselt ja säravalt.  Püüab olla omas energias.

Hingede aeg

    Oli aeg, mil tundsin hirmu hingedepäeva...

Nüüd tunnen rahulikult imelist päeva. Olen tänulik, et täna olen saanud küünlaid põletada päev otsa... Alati ei saa. Eriti üksi olles... 

Hinged võivad kenasti tulla... ja minna...

Mõtlen, miks pärast surma on  hinged head ja armsad... Ja kõik andestatud, mis elus olnud paha neil...

Aga miks on nii, et soojus ja mõistmine tuleb alles hiljem... kui hinged on lahkunud...

Olen õnnelik, arvan vähemasti, et lähedased hinged on rahulikud läinud oma teed... 

Pidu