Ei ole elu raske.!
Kui elu ise mitte raskeks pidada.
See aasta (paari nädala jooksul, mis aasta kestnud on) olen mitmelt inimeselt kuulnud, et küll elu on raske ning hommikudki rasked. Ühel hommikul nädal tagasi keelati mul kogunisti naljatamine, sest päev tuleb nii raske...
Mul vajus too hommik suu lahti: tule taevas appi! Kui mina ei või ega saa hommikul hea tujuga ärgata kohvitopsi taga olengi terve päev pahur. Ka siis, kui päev on iseendas parim, sest häälestan iseend pahuraks.
Siis ongi kõik vastik, paha, halb, negatiivne...
Mul on tuhatsada muret niigi.
Püüan naerda. Naljatada.
Õnneks mul veel ei ole muret, et ma ei suuda eluraskusele naeratada.
Kui oleks, siis arvatavasti ma ei tahakski elada enam :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar