Esmaspäev, juuni 24, 2013

Jaaniööl...

... olen üksinda  kodus. Ei, õigupoolest Kass Bongoga kahekesi. 

Mul ei ole raasugi jaaniöö tunnet. Täiesti tavaline suveöö... Kus ei saja vihma. :) Sõnajalg kapi otsas  on lopsakas. Mul sellest hea meel.

Tagatoas põrandal kuivab uus roos - veidi kummaline, salapärane... Enam - vähem kahe õhtupoolikuga maalisin järje kordse maali. Kolmandal, ehk esimesel õhtul lihtsalt tegin algust  ning mõtlesin, et siit küll ei tule miskit ilusat välja... Viimaste õlivärvidega. (Pean nagunii uued ja jälle palju värve ostma...) Arvan, et üks korralik töine õhtupoolik veel, siis ongi see maal valmis... On vaja leida läikivat värvi, et piisad jääksid  nii nagu peaksid... Ma ei tea isegi, kas piisad on taevast või silmist - jäägu see otsustamine, mis piisad need on,  maali vaatajale.
Ausalt öeldes, olen seda maali teinud väga tujutult.
Seda enam üllatun ise, et see töö tuleb lõputult rõõmus. Sädelev.
Võib - olla igatsus selles, mida ma viimasel ajal tõesti salaja enda sees igatsen... Mida ma kõvasti ei kõnele... Igatsus olla mina ise, armastada kõiki ja kõike... Olen väsinud haiget saamisest...
Soovin lihtsalt olla.
Särada.
Et muresid oleks vähem... 
Nagu roos...
Muide, tegin täielikult mustata, sest eile avastasin, et mul polegi enam musta õlivärvi... Eile vihastasin omakorda selle peale. Täna vaatasin aga, et rohelise asendus on super hea :) Ei raasugi süngust.
Täitsa huvitav tulemus!

Olin iseendale vihane. Tegelikult see sõna pole vist õige. Jah, päris kindlasti... Olin kurb, pahane ... Rumal inimene (või siiski tark!?) , et alati ootan ja kannatan viimase jõuni ja alles siis hakkan mõtlema omaenda väärtusele. Ma pole põrandamopp, kellest võib üle sõita... Ja ometi igakord olen õppinud palju juurde. Kogemuste võrra rikam.
Ka  tugevam.


Kommentaare ei ole: