Selles tohuvabohus, mis on olnud mu ümber poolteist kaks kuud, on nii mõndagi minust kuidagi mööda läinud. Või ma ei ole suutnud endale selgelt teadvustanud, et seegi on olemas...
Igatahes saan öelda, et edaspidi on mul üks oluline teema ikka ja jätkuvalt puudega naiste rõõmud ja mured. Olen LEEPÜst Eesti Puuetega Naiste Ühenduste Liidus juhatuses. Kuigi usun, et LEEPÜs tulevad siiski väikesed muudatused, kuid sellest siis, kui õige aeg...
Mul on vähemasti sügisel talvel palju tegemist igal rindel :P
Põnevusega ootan, mis saab koolitustest, mis peavad olema, algama sügisel.
Ja muidugi näitusi... (Varsti näete minu poolikut jaaniöö roosi ;) Päeval tegime Dianaga sellest pilti...)
Tegemisi - toimetusi - töö jagub piisavalt.
Jätkus mul vaid energiat ja säragi. Särata tegemine pole ju see, mis peab igas töös olema... Koristama peab ka säraga!
Kuigi viimastel nädaladel on mu energia läinud mingide lollakade probleemide lahendamistele... Ausalt on olnud hetki, kus mõtlen, mida veel... Siiski kõik need on kuidagi iseenesest ja heaga ... Olen aastatega õppinud muresidki võtma, kui sõpru...
Juulis püüan end veel laadida suverõõmudega!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar