Laupäev, aprill 26, 2014

Ballettmeister või maalikunstnik - vahet ei olegi

Eile õhtul käisin Sargvere mõisas oma näitust alla võtmast. Mõisa proua Leila kutsus mind dokfilmi esilinastusele, mis toimus ka eile mõisa kinosaalis. Mul polnud isegi aimu, mis dokfilm see on, kuid olen rahul, et nägin selle ära.
Filmi pealkiri on "Ballettmeister". Pealkiri on tegelikult mitte midagi ütlev. Ja kuna mulle ei meeldi ballett, siis ei oleks päris kindlasti  niisama vaatama läinud... Aga film oli Mai Murdmaast, kes praegu 76 aastane ning elab sajaga lavastaja elu veel tänagi. Mind pani film mõtlema üleüldse kunsti üle, kuidas olla särav loov inimene. Inimestele meeldejääv looja.
Mul tuli meelde, et mullegi on öeldud, et olen looja (väikese tähega)!
Kunstnik, ükskõik, mis kunsti ta teeb, peab seda tegema
- pühendamisega, andma endast maksimaalse
- alati pabinaga, nagu teeb igakord esimest korda, kuigi kogemusi võib olla tuhat. Sest see pabinake, minu meelestki, aitab igakord uuesti alustada loovust. Särada. Olla see, kes mina näiteks tegelikult olengi.
- Kui loojal pole enam midagi inimestele öelda või ei jaksa olla tema ise, siis on õige aeg lihtsalt areenilt kaduda. Eemale jääda...
Kindlasti soovin minagi 75...80 aastaselt väga kõbus ja aktiivne, loov vana memm. Olen seda vist küll eluaeg soovinud. Ma ei soovi hakata virisejaks ja hädaldajaks...
Filmi režisöör arvatavasti (me Siimuga päris alguseks kohale ei jõudnud, seega püüdsin arusaada lõpus, kes on kes, kes jagasid kommentaare filmi 2 aasta tegemisest) ütles, et Murdmaa on keeruline ja raske inimene. Väga väga nõudlik, ka viimasel minutitel vahest.
Arvan, et nii tuntud ja hea kunstnik peabki selline olema. Muidu ei löö lihtsalt läbi. Maailmas. Ma ei tunne muidugi Murdmaad, kuid filmis jäi kõlama küll, et ta teab vägagi hästi oma loomingu lõpptulemust ning selle nimel ongi valmis ükskõik mida nõudma.
Minagi olen selline.
Kuigi... väikest viisi!
Võib - olla, KUI mul oleks rohkem võimalusi (ka isikliku abistaja võimalusi), SIIS ma looks palju rohkem.
Ma ei mõtle vaid maalikunsti.
Vaid üldse elamiskunsti.
Elu on ju kunst.
Elukunst, kuidas läbi raskuse ja rõõmude luua midagi suurt ja ilusat, on kõige raskem kunst :)

Kommentaare ei ole: