Neljapäev, oktoober 16, 2014

Aeg nagu seisaks...

... Mõnel minutil...
See tunne on olnud mul alati. Igal sügisel eriti.  Sügisõhtuti eriti. Lapsest saadik.
Kõik tundub olevat olnud. Igav. Tavaline. Uut miskit ei tule. Inimesed kuidagi kiirustades lähevad üksteisest ükskõikselt mööda. Naeratavad. Armastavad.
Aga mis nad tegelikult tunnevad...
Tean, et mina olen sageli üksi. Ja see tegi ennemini salamisi täitsa haiget. Kuid ma ei näitanud seda tunnet välja. Keegi ei oleks seda mõistnud. Sest nad oleks teinud petliku näo (ka iseendale), et nad ei suuda mõista, kuidas üksindust tunnen...
Nüüd olen üksinduse  tunde oma olemise sõbraks võtnud. Ja julgen vahel öelda, et olengi üksi. Üksinda. Üksildane.
 Mõnikord kogunisti meeldib see.
Õpetab kuidagi iseenda sisse vaatama.
         

Millest ma soovisin tegelikult blogida, ma ei mäleta täpselt...

Kommentaare ei ole: