Teisipäev, oktoober 28, 2014

Maailm...

... ei ole see, mis oli..
.
Ma pole eilsest Viljandi   tragöödiast ühtki sõna kirjutanud, kuigi minagi olen jahmatanud ja mõtlen kaasa...

Olen mõelnud oma kooliajale tagasi... Mul ei olnud hirmu kooli minna, ma austasin õpetajasid... Oli vahel probleeme nagu lastel ikka... Sõnadega sai kõik selgeks räägitud...
Ma ei tea tõesõna, mis on koolivägivald. Teatavasti käisin mitmes tavakoolis.
EHK tulekski teistsuguseid lapsi rohkem kokku panna, et lastel saaks olema rohkem üksteise suhtes mõistmist ja sallimist... EHK oleks vaja erivajadustega õpetajaid vaja...
Mina usun, et koolielu ei ole veel hukkas...
Tänaval võib ka kõike juhtuda...
Koduski...
Kas emadel - isadel on aega lastele... Mitte mööda minnes küsida, kuidas läheb...
Kas lapsed julgevad ja oskavad rääkida...
Mäletan lapsepõlvest õhtuseid söömaaegu, kus me pere istus laua ümber ja igaüks rääkis. Ütles oma arvamuse. Ka mina, kuigi olin viiene kuuene...
Praegu ei saa kuidagi paljudel juhtudel laua taha söömagi...

Ja vanaaja multikad - oojaa, mõnd mäletan  siiani...
Uuema aja multifilme ma ausalt ei soovigi vaadata... Olen vana... Ma ei ole päris kindel, et siin vanadus mängib rolli...

Maailm ei ole see, mis oli eile... Ja homme pole see, mis täna...
Maailmas on miskit viltu. Kuid maailm pole hukkas.
Maailm on siiski parim paik elamiseks... Sest mingil teisel planeedil ei ole ju meid , inimesi ning võib näida seepärast parem, kuid sinna me ju ei pääse... Õnneks või kahjuks...

Armastust võiks küll maailmas rohkem olla.        

Kommentaare ei ole: