Pühapäev, oktoober 12, 2014

Nimelt EI läinud ehk elu tahab elamist ehk uksekellast!

Ma ei läinud nimelt meeleavaldusele. Ei soovinudki minna... Sest minu elureform tahtis täna omasoodu elamist. Kuna mind pole mitu nädalat korralikult kodus olnud, siis koristasin  elamist, tegin ka TÖÖD st maalisin. Oleks jõudnud veel ehk ka kirjutada, kuid jagasime Silveriga jälle kallikest st  arvutit. Egas ma väga ei soovinudki kallikeses olla - mul oli muud teha... Kõike nagunii ei saa teha ühe päevaga :)

Miks ma ei soovinud minna töövõimereformi meeleavaldusele? Põhjus lihtne. Ma ei saa aru, mida konkreetselt  nõuti. Minu jaoks on see nõudmine väga laia hõlmaline. Mul on tunne, et puudega inimene ei julge täna elada, ammugi unistada oma elust .. Olen poolt, et  reformi peab veel väga palju läbi mõtlema, kuid üks reform EI pane inimest säravalt elama. Paraku on see   nii! Alati jääks reformis midagi vajaka.

Kui jagada oma kogemusi, siis kui mõelda järgmise nädalale, siis möödub 26 aastat uksekella helinast, mis muutis kogu elu mul. Mul polnud aimugi mingitest ligipääsudest ega reformidest, kuid julgesin armuda, otsustada õppida psühholoogiat (mitte majandust, mida ma juba muide õppisin!), rasedaks jääda, mehele minna ja ka lahku... kogeda midagi sellist, mida paljud õnneks ja kahjuks ei olegi iial kogenud. Rõõme ja muresid, südamevalu ja siiski õnne.
Palju enne seda uksekella, õpetati mind tööd armastama. Ja olema ka vastuandja, mitte vaid teiste ärakasutaja.  Kuigi olin teistsugune, kasvatati kui tavalist last, kes peab toime tulema ja ka iseenda eest vastutama.
Pärast üksi jäämist eelmisel sajandil olen koguaeg midagi teinud. Hooldekodust tagasi oma koju tulla. Psühhodraamat õppinud ja hakkanud tasakesi koolitama, raamatu kirjutanud, saanud kunstnikuks... Mõnel hetkel ka armunud, kuid nendest olen suhteliselt vaikinud ;)  Olen ema... Kohus jäi saamatuks, mina mitte... Olen käinud ka juhtumikorraldajaga jutu ajamas - sealt sain omamoodi positiivse vastuse: olin raske ja esimene juhtum, kes teadis, mida soovib. Olen tegelenud ka võrkturundusega, mis mulle siiski ei meeldinud - pole mu jaoks ning nii see ongi. 
Mul on tunne, et olen elanud.    
Kui see ei ole elamine, siis öelge, mis siis see on :)
Elamisreform ;)
Vahel piisab sünnihetkest, et hakata elu sajaga elama.
Vahel lisab sädet elule juurde üks uksekellahelin.
Ja siis veel laste naeratused.
Hooldekodus öeldi 15 aastat tagasi, et oota siin veel ehk aasta kaks - ehk siis muutub seadustega elu paremaks ja saad koos lastega oma elamise ja oma elu... Jumal tänatud, ma ei jäänud ootama!  Vastasel korral ei oleks mina täna see, kes olen.  Päris tõsiselt.
Ma arvan siiski jätkuvalt: kõik algab iseendast ja ka kodunt. Mitte Toompealt ega reformidest. 

Loomulikult oleks olnud täna tänaval uhke joonistada mul ja öelda: ma ei joonistaks täna, kui mul poleks isikliku abistaja teenust. Arvan, et natuke positiivsust mõjub alati paremini kui lihtsalt näidata, et  mul on kuradi raske.
Ega  mul ka elamine linnulennult ei ole olnud ega tule! Nagu võib näida.

Nõrgemaid tuleb kaitsta. See on kindel.
Kuid mina soovin küll head heaolu riiki, mitte head hoolekandesüsteemi. Siin on vahe. Miks ma peaksin tahtma sõita kalli - kalli invataksoga, kui on olemas madalad (ja odavad) trammid  näiteks (kui see vaid sõidaks koguaeg!). Jäägu tõesti invatakso neile, kes tõesti seda  vajavad.
Ja tööle minnes, oleks ikka hea teada ka iseendal, mida sina soovid ja suudad. Ma olen mõelnud, et kassapidajaks ma ei läheks eal, kuigi arvan, et saaksin hakkama, kui kassa oleks mu jalgadele kohandatud - see ei ole see, mida soovin. Mina soovin tõesti olla kunstnik, kirjutaja ja koolitaja/aitaja ehk nõustaja ning vajan vaid IAT-d.

Muide, kui poleks olnud seda üht uksekella, siis suure tõenäosusega ma ei kannaks mitte kunagi praegu mini!  
Olen tänulik, et exabikaasa julges uksekella vajutada tol ilusal oktoobripäeva hommikupoolikul.  :) See, mis tuli ja oli, seda ei teadnud mitte keegi ju ette ja õnneks ei teadnud!

Mis homme toob...
Ei tea.
Usun, et head ikka :)

2 kommentaari:

kristi ütles ...

Ikka head homseks! :) Ja kõikidesse järgnevatesse ka sulle!

tiia ütles ...

Aitäh ja sulle kaaaaaaaa :)