Esmaspäev, jaanuar 19, 2015

Kuidas läheb...

Mul läheb  vist  normaalselt.
Laupäev  oli mul  tööpäev Sauel psühhodraamagrupiga. Seekord  pidin  üksinda  toime tulema, sest teine grupijuht Maarja  tundis  end kehvasti ja jäi koju. Usun,   et  sain hakkama.  Olen suht  rahul iseenda tööga -  alati saaks paremini  :)
Üks  asi pani mind täna aga  mõtlema. Kuigi selline olukord  on tulnud ette üsna  sageli. Et olla  üks päev näiteks tööl või  teha kuskil kaugemal midagi kasulikku, tuleb mul kodunt ära  kaks - kolm - neli  päeva. Hea on, kui on   selline võimalus,  et keegi  saab anda mulle teistel päevadel  ja ka öödel peavarju, et mina saaksin   kokku sobitada busside ja rongide  ajad ning abistajate olemasolud,   et minna tööle ja tulla töölt.
Tegelikult see on  ebanormaalne... Oleme ausad!
Väsitav.
Ja ka ajaliselt on  kaotus.   Selle asemel, et  külas  kasutult kükitada, võiksin ju kodus  miskit teha.  Näiteks  maalida. Ma ju  ei vea oma kogu elamist külla kaasa,  et  tööst  vabal ajal miskit teha.
See  ei ole selleks kirjutanud, et mul omas alatises peavarjus oleks paha. EI.  Vastupidi. Mul on  vägagi mõnus olla. Kuid olukord kui  selline on  lihtsalt  tobe. 
Kes seda olukorda suudab  vähegi ette kujutada, saab sellele pihta, mis siin on  tobe    :)

Oi, kui palju on  meil areneda!!!
Ka  Töövõimereformis... Töövõimereform ei olegi enam nii kuum teema. Teadepulk  on antud valimiste - kampaania - võimele! Naljakas, aga elu ja elulised probleemid lähevad / jäävad  edasi...  Nüüd on  igaühe  küsimus, kuidas võimekalt edasi täna elada...

 Millal tuleb mu ellu see  aeg, kui igakord töölt tulles saan minna rahulikult kodus  dušši alla ja  oma voodi  magama... Seda pole  ju  palju soovitud!
Selleks  on ehk lihtsalt paarkümnend iat tundi kuus juurde vaja.   Või  lihtsalt  konkreetsemalt IAT süsteemi,  et tõesti  vajalikul  momendil oleks mul isiklik abistaja võtta...    Ja   veel  vaja tagasi õhtuseid busse....
Seesugusest elust tegelikult ei  olegi helesinine unistus!!!
Vahepeal on sedagi mõnusat elu   päris palju olnud ja see on meeldiv. Päris tõeliselt tavaline töö  inimese elu.
Alati võiks ju  olla!

Või kas peangi  hullupööra rabelema... tegutsema...
Võin ka  kodus  istuda
ja
olla päris  vait.
Kuid kardan,  et siis ei läheks mul enam mitte kuidagi.....

Kommentaare ei ole: