Reede õhtust laupäeva õhtuni olin pealinnas.
Nägin esimest korda ka Nordea maja. Huvitav, miks Nokia nimi vahetati - isegi Tallinna inimesed ei saa aru, miks peavad nimed pidevalt vahetuma... Minu jaoks oli ka Nokia veel, ajasin koguaeg ürituse toimumiskoha sassi... See selleks. Kohale jõudsin.
Käisin sotside üldkogul. Pean tõdema, et mul ei ole väga tulikuuma poliitiku hinge. Tean seda aastaid. Ja usun sedagi aga, et igal inimesel on mingi poliitika huvi. Peaks vähemasti olema. Siiski olen erakonna põhimõtetega üldiselt nõus. Eriti sellega, et inimene on väärtus. Just seda kipume sageli unustama.
Kuid üldkogu tipp hetk oli naeratus Soome presidendilt Tarja Halonenilt. :) Kuna istusin rea alguses ratastoolis, siis jälgisin , et ratastooli jalatugedele keegi ei kommitaks. Nagu ikka ja alati. Meie vanad prouad kahjuks ei naeratanud (Eesti vanemad inimesed üldiselt ka naeratavad avalikult vähe) minust möödudes, mina naeratasin igaühele ja liigusin tasa tooliga taha või ka ette poole - st kuhu vaja, et mitte ette jääda. Tundsin end pisut ebamugavaltki. Siis läks Tarja Halonen mööda ja naeratas soojalt ja siiralt. :) Mõtlesin omaette, küllap raske ja pikk elu on kõikidel selja taga, kuid miks ikkagi meie vanemad inimesed ei oska naeratada... Ok, nõuka aeg - aga sellest on piisav aeg möödas... Ei tea...
Naeratusel on väärtus.
Naeratus ühendab.
Annab jaksu juurde.
Kui mina kunagi kuhugile kandideerin, siis on minu üks loosung: "Naeratagem üksteisele ja Eestimaa saab parimaks kohaks, kus elada!"
Seda luban :)
Tallinnas kohtusin sõpradega.
Veel otsustasin viimaks ometi hakata taas trenni tegema. Ma ei lükkanud seda lubadust tulevikku, vaid alustasin kohe enne keskööd ;)
Aitäh Johanna, et olid olemas Tallinnas!
Tallinnast Tartu sõites sain bussis üksinda olla. Kuigi buss oli rahvas täis.... See aeg oli mulle mõnus. Tartus tuli vastu Helena ja me läksime läbi sahiseva lumme ta poole. Poole ööni jutustasime.
Pühapäevgi möödus mõnusasti.
See nädal algas uute isiklikke abistajate valimistega. Valimine veel kestab... Üks tüdruk ei julgenud proovipäevale ka tulla - põhjus minu kõne, kusjuures töövestlusel sai väga hästi minust aru. Järelikult ei olnud minu inimene! Mind kui tööandjat häirib see, et inimene ei julge ise loobumis öelda. Tean, paljud tööandjad näevad töövõtjatega või õigemini tööotsijatega kurja vaeva...
Täna oli proovipäeval ühel noormehel. Ta sai linnas lumesopas ratastooliga möllata. Arvan, et tema jääb...
Mul on tegelikult mõned kanditaadid veel, ja usun, et mina ei ütle kellegile ära. Julgeid ja häid abikäsi läheb alati vaja!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar