Teisipäev, jaanuar 13, 2015

Nädalavahetusest ja muustki

Reede õhtust laupäeva õhtuni  olin  pealinnas.
Nägin  esimest korda ka Nordea maja. Huvitav, miks Nokia nimi vahetati - isegi Tallinna  inimesed ei saa aru, miks  peavad nimed pidevalt  vahetuma... Minu jaoks oli ka Nokia veel, ajasin koguaeg ürituse  toimumiskoha  sassi... See selleks. Kohale  jõudsin.
Käisin  sotside üldkogul. Pean tõdema, et mul ei ole väga tulikuuma poliitiku hinge. Tean seda aastaid.  Ja usun sedagi aga, et  igal inimesel  on mingi poliitika huvi.  Peaks  vähemasti olema. Siiski olen erakonna põhimõtetega üldiselt nõus. Eriti sellega, et inimene on  väärtus. Just seda kipume sageli unustama.
Kuid üldkogu  tipp hetk oli naeratus Soome presidendilt Tarja Halonenilt. :) Kuna istusin  rea alguses ratastoolis, siis jälgisin , et ratastooli jalatugedele keegi ei kommitaks. Nagu ikka ja alati.  Meie vanad prouad kahjuks ei naeratanud (Eesti  vanemad inimesed üldiselt ka naeratavad avalikult vähe) minust möödudes, mina naeratasin igaühele ja liigusin tasa  tooliga taha  või ka ette poole - st kuhu vaja, et mitte ette jääda. Tundsin end pisut ebamugavaltki. Siis läks Tarja Halonen mööda ja naeratas soojalt ja siiralt.  :) Mõtlesin omaette, küllap raske ja pikk elu  on kõikidel selja taga, kuid  miks ikkagi meie vanemad inimesed ei oska naeratada... Ok, nõuka aeg    -  aga sellest  on  piisav aeg möödas...  Ei tea...
Naeratusel on väärtus.
Naeratus ühendab.
Annab jaksu juurde. 

Kui mina kunagi kuhugile kandideerin, siis on minu üks loosung: "Naeratagem üksteisele ja Eestimaa saab parimaks kohaks, kus elada!"
Seda  luban :)

Tallinnas kohtusin   sõpradega.
Veel otsustasin viimaks ometi  hakata taas trenni tegema. Ma ei lükkanud seda lubadust  tulevikku, vaid alustasin kohe enne keskööd ;)

Aitäh Johanna, et olid olemas Tallinnas!

Tallinnast Tartu sõites sain bussis üksinda olla. Kuigi buss oli rahvas täis.... See aeg oli  mulle mõnus. Tartus tuli vastu Helena ja me läksime läbi sahiseva lumme ta poole. Poole ööni jutustasime.
Pühapäevgi möödus mõnusasti.

See nädal  algas uute isiklikke abistajate valimistega. Valimine veel kestab... Üks tüdruk  ei julgenud proovipäevale ka tulla - põhjus minu kõne, kusjuures töövestlusel sai väga hästi minust aru. Järelikult  ei olnud minu inimene! Mind kui tööandjat häirib see, et inimene ei julge  ise  loobumis öelda.  Tean,   paljud tööandjad näevad töövõtjatega või õigemini tööotsijatega kurja vaeva... 
Täna oli proovipäeval ühel  noormehel. Ta sai linnas lumesopas ratastooliga möllata. Arvan,  et tema jääb...
Mul on tegelikult  mõned kanditaadid veel, ja usun, et mina ei ütle kellegile ära.   Julgeid ja häid   abikäsi läheb alati vaja!

Kommentaare ei ole: