Esmaspäev, mai 14, 2018

Suudlusteta aina paremaks... kuid päris tõsiselt

Perearstilt tulles kohtusin tee peal  väga ootamatult hobuse Eiffeliga 😉 Nüüd on modell, kellest olen mitu  aastat unistanud. Tahan hobust maalida, kuid olen pähe võtnud, et mitte suvalist hobust ei maali....  Loodam, et näemeEiffeliga   veel ning võib - olla ka kunagi saan ratsustada. See on üks unistus, millest unistan ka juba ammu - ammu...

Oh, mul ikka jätkub neid täitumata unistusi, mida peab teoks tegema!!!

Käisin perearstil. Tõesti üle pika aja. Mul varsti opp. Soovisin üht - teist endale selgemaks teha ja küsida enne opile minemist. Arvasin, et perearst Marge räägib ikka minuga. Nii oligi.

Tegime ka vereproovi. Kabineti minnes oli küll õel, kes võttis verd, hästi jahmunud ilme, kui mind nägi. Aga ta võttis end hetkega kokku. Protseduur läks hästi. 
Huvitav on minu enda jaoks on see, et viimasel ajal  saadakse mu kõnest hästi aru. Ei olegi eriti tõlki vaja.  Enda ette muigan, et nüüd ei ole ka suudluseteraapiat kõnele või õigemini hääldamisele, kuid järsku on muutunud minu hääldus ja kõne selgeks. Enamus võõrad inimesi, kes  kuulevad esmakordselt saavad hästi aru.
 Kunagi olen öelnud, et suudlemine on parim logopeediline ravi. 

Mulle meeldib aasta ema 2018 Signe. Just see pool,  et  naine ratastoolis, on samaväärne naine, kui iga teine naine. Loodetavasti jälle samm mõistvama Eesti poole. Kindlasti on Signe tubli ema. Mulle meeldib ta ütlemine, et ela ise ja lase lastel elada.
Minu eilne emadepäev möödus rahulikult ja suht toredasti. Midagi erilist ei toimunud, kuid siiski  oli lihtsalt tore päev. Mõtlesin sellele, kuidas ema ja laps saavad alati üksteiselt õppida ja üksteist täiendada. Alati ei peagi ühtemoodi olema, sest hingamisruum peab jääma... Et olla ise...

Sain maaski istuda. Mõnus.

Kommentaare ei ole: