Täna oli vahva ja asjalik päev Rapla Kultuurikeskuses ja ennekõige Rütmani galeriis.
Mind Ingridiga abistas ja näitas maja hästi sõbralik hr Kalju. Sain temalt palju mõttekilde, mille üle sügavalt mõelda.
Üks mõte jäi kohe meeldima - varje ei tohi karta. Alles mõni päev tagasi ütlesin isegi, et kõik näevad varje isemoodi... Nüüd sain nagu kinnitust, et ma ei olegi ainus rumalukene, kes usub seda ja ajab oma joru... Nii nagu mind tänati selle juttu eest, nii olen mina tänulik Kaljule.
Näituse ülespanek oli rõõmus ja lõbus, kuid hästi vaikne ja rahulik.
Uuem maalgi sai üles. Mulle tundus, et Rapla on kõige õigem koht talle pärast langevarjuhüpet.
Leidsin Raimond Valgre toa.
Viivuks tuli minuga kohtuma Sandra oma pisitüte ja emaga , kellega ei olnud sada aega näinud. Aprillis saab 13 aaatat, kui Sandra oli esimene päev mu isiklik abistaja. Imearmas on, kui mu kunagised tüdrukud ikka ja jälle soovivad ja leiavad aja kohtuma tulla. Pisineiu hakkas koheselt ratastooli uurima ja õppima abistaja ametit. Alles eile rääkisime zoomis võrukatega , kuidas lastele õpetada teistsuguste inimeste olemasolu - nii lihtne see ongi. Olla olemas ja lubada mängida, kui neil soov uurida. Kõike uuridakse , miks mitte näiteks ratastoole...
Hea päev oli.
Ja mõtlemapanevgi...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar