Ma ei saa jalad rüpes istuda!!!
Keskööl sõin vaarikaid. Need kingiti eile.Ootamatult ja lihtsalt. Tõdesin endamisi, et igatsesin just vaarikaid. Mitu nädalat oli isu millegi järgi, kuid isegi ei teadnud, mille järgi täpselt.
Neile, kes veel ei tea, siis vaarikate vastu on erilselt hull armastus 😉
Nagu armastus roosa värvi vastu.
Värvisin juuksed tume roosaks pluss pruuniks. Peeglis oli mitu värvivarjundit. Vikerkaarevärvi juuksed.
Siis toimetasin laupäevalised toimetusi.
Natuke surfasin netis ja facebookis - ja leidsin mind kõnetanud teksti. Tavaliselt ma ei jaga kellegi tsitaate omas blogis, kuid
'„Kallid, te olete kõigest valesti aru saanud. Te ei tulnud siia kogema tingimusteta armastust. Selline armastus on kohas, kust te pärit olete ja kuhu te pöördute, kui siinne kehastumine läbitud on. Te tulite siia, et kogeda personaalset armastust. Universaalset armastust. Räpast armastust. Iharat armastust. Seksuaalset armastust. Hullumeelset armastust. Katkist armastust. Terviklikku armastust.
Sa oled jumalik. Sa ukomistad tihti, aga selles on jumalikkuse arm ja graatsia. Sa kukud läbi oma ettevõtmistes, aga selles on peidus jumalik ilu ja õpetus. Sa ei tulnud siia olema täiuslik. Sest Sa juba oled täius ise. Sa tulid siia olema läbi ja lõhki inimlik kogemus. Võrratu ja vigadega. Et siis tõusta ja ärgata taas mäletamisse.“
Mul ei ole aimu, kes sedasi on öelnud. Ausalt. Mind kõnetas. Ehk mitte valesti aru saanud, kuid harjunud aru saama, et elu ongi selline ja igatseme paremat. Uskumata, et mina ise oledki kõige parem, võrratum oma kõikide vigadega. Ja mina olen küll tänulik sellegi eest, et saan olla täiuslik väärtus. Kas see maailm on õige koht - ma ei tea, kuid lapsest saadik on mul tunne, et ma ei kuulu siia... Aga olen õnnelik et võin elada terviklikku ellu.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar