Neljapäev, veebruar 04, 2021

Ups, loometalgute tõsine ümbermäng

 Soovisime Kuldvõtmekestega taas vunki manole minna. Märtsis Värskasse. Teema  esitasin ka esmaspäeva õhtuks nagu kord ja kohus. Kuid  mitmed asju arutades Võrumaa loometalgute juhi Kadriga otsustasime, et  Värska ei saa minna. Juba seetõttu, et meeskonnad täitusid imekiiresti, kohtade  arv piiratud... Aga ka sellepärast, et me teema suht keeruline ja võrukad ei teagi, kui palju seda probleemi Võrumaal on... Ausalt öeldes, ma usun, et mitte keegi Eestimaal ei tea selle probleemi suurust, sest see võib olla väga varjatud. Ja kas vahel ongi see probleem, võib - olla on elustiil - ei osata ega soovita omas heaolus paremat tahtagi... 

Meie teema aga sai hoopis suurema tõuke edasi tegeleda hooga ja loovalt. Tõenäoliselt oodatakse meid Tartumaa loometalgutele sügisel. Vahepeal põimin osa sellelt oma vestlusõhtusse. üle võlvi naerdes. Arvatavasti tuleb vahele veel ühte ja teist teha. Ka tänane Tervis Plussi lugu läheb meie teemasse...

Me teema oleks olnud Värska loometalgutel

Olgu jääv meile eraelu, mitte erielu

Kuldvõtmekese meeskond on kahel korral loometalgutel osalenud, eesmärgiga leida ühiselt lahendusi isikliku abistaja teenuse (IAT) ja ligipääsetavusega seotud probleemidele. Seekord soovime ligipääsetavuse üle arutleda kolmandas võtmes – otsida ja leida lahendusi, mis sobiks kõigile osapooltele, keda on ju tegelikult palju. Oleme nii ametnike kui sotsiaalsüsteemi tervikuna, aga ka puuetega inimeste perekondade poolt kogenud suhtumist, et erivajadustega inimesed vajavad justkui kogu aeg „karjatamist”, silma peal hoidmist. Mis iseseisvusest IAT abil me räägime, kui kliendi elu eest peab ametnike arvates vastutama abistaja, mitte klient ise ?

Ka puudega kliendid vajavad privaatsust, võimalust suhteid luua. Ka nemad on kodanikud, kellele kehtivad samad EV seadused, nagu tavainimestele, kuid ikkagi jääb mulje, et puuetega inimeste jaoks on veel mingid eraldi seadused, umbes nagu alaealistele.

Nagu esimestel loometalgutel lubatud, loome Kuldvõtmekese fondi, kuid me ei ole nõus põhimõttega, et kliendi eest vastutab isiklik abistaja – praegu on suund sinnapoole, et sotsiaaltöötaja silmis on nö A ja O abistaja, mitte klient. Erivajadustega inimesel, kes elab oma kodus, on õigus privaatsusele, kuid ametnikel kipub ununema nii oluline asi, nagu konfidentsiaalsus isikliku abistaja ja kliendi vahel toimuva suhtes.

Seekordsetel loometalgutel soovime arutleda teemal ligipääs privaatsusele, sest ilma selleta ei taga ükski kaldtee ega muu abivahend puudega inimesele väärikat toimetulekut.

Meie meeskonda on oodatud erivajadustega inimesed, sotsiaaltöötajad, psühholoogid, miks mitte ka ministrid, ühesõnaga kõik, kes mõistavad, kui olulise teemaga on tegemist, ja soovivad kaasa mõelda ning kaasa rääkida. Kuldvõtmekese meeskond on veendunud, et puuetega inimeste jõustamine suurema iseseisvusie saavutamise poole kergendab ka omastehooldajate koormust.

Puuetega inimesed, kes soovivad olla iseenda tee valgustajad, vajavad tõepoolest jõustamist, kuid „karjatamine” kindlasti ei ole seda.

Pean olema tänulik, et läks väheke teisiti. Et tegelikult tunnen, et mul on küll topelt vastutust. Palju rohkem tööd, kui ootasin. 

Eile vesteldes Kuldvõtmekestega, küsiti , mis tulemuseni jõudnud oleme ja kõik segane... 
Vastasin eile nii umbes, et pähkel on, kuhu tahame jõuda või mis on eduvõti. Usun, et igalühel on oma eduvõti ja ka säde, mis võib nakkatada teisigi... Pisirõõmudest algab tulemust.
Tänagi mõtlen nii.
Tulemus on lõputu eesmärk. Kui miski käes, algab kohe uus soov... 

Kommentaare ei ole: