Teisipäev, märts 09, 2021

Kelmikaltki tõsiasjast

 Kelmikalt mõtlen, kui viia IAT zoomi ehk mis siis juhtuks, kui kõik mu ümber olevad inimesed oleks üheaegselt isolatsioonis

Ärkan. Voodist ratastooli saan ise. 

Avan zoomi.

Jess, isiklik abistaja tuli zoomi. Ongi ilusti  tööl, ja hoiame vägagi kaug - vahemaad. 
Joome kohvi. Mina teen ise kohvi. Jalaga. Abistaja teeb omas köögis ka kohvi.
Arutame, mis täna veel teha.
Jagan abistajale juhiseid. 
Peseme kohvikruuse. Mina jalaga, sest abistaja käed pesevad omas köögis kraanikausis enda kohvikruusi. 
Siis koristame. Mina ikka ise omas kodus, abistaja omas. 
Anname kassidele süüa. Mina ikka oma kasidele, abistaja oma kassile või teistele loomadele. 
Jne.
  
Tööpäev abistajal läbi.
Ta kodu läigib. Ei ole kurtmist, kes tema kodu koristab 😁 Minugi kodu läigib põrandast aknalauani.
Abistaja riided vahetatud ja juuksed kammitud.

Panen  zoomi kinni.
Naeratan. Oli mõnus päev - kõik sai tehtud. 
Innovatsioon ja koosloome on ägedad asjad.
Ei ühtegi viirust.
Iseolemine...

Mul üks küsimus vaid:
miks näen välja nagu räpakoll?

Ja kes sügaks mu selga näiteks, kui selg sügeles pesematusest... 

Selgituseks, et ma ei saa ise endal
- juukseid kammida (kammida saan tegelikult, patsi panna ei saa,kuid kinnised juuksed on olulised mulle, kui söön ise üksinda)
- riideid vahetada (kuigi võin poole päevaga saada panna selga uue puhta seeliku ja püksidki, kuid selleks läheks tõesti  mitu - mitu tundi aega)
- duši all 

Jalgu pesen aga mitu korda päevas! Jalad puutuvad veega kokku juba nõusid pestes. 
Käsi saan hoida voolava vee all.
Vasaku käega pesen nägugi. Mul ju tihti pudru habe ees.   

Räpakolli tunne tekkitaks minule depressiooni. Deprekat aga ei ole aga mulle vaja... Saadan ta ilusti kukele😀 Ja ausalt öeldes, ma ei ole  päris pesuta ealeski ...
Duši all käin juba sellepärastki suht tihti, et voolav vesi annab energiat. Ja tähtkujult olen ju kalakene.  

Noojaa, kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab. Ütles mu vana juba, kui olin väikene. See parim õpetus. 

Saaksin 3 - 4 päeva üksi ilusti hakkama. 
Olen kõige kauem üksinda vist 6 päeva, või 7... Tookord ei olnud  tõesti mitte kedagi. Oli isiklike abistajate vahetus. Sõpradel  olid omad tegemised... See oli umbes kümme  aastat tagasi... Tõsi, kui oleks mõni päev kauem üksindust olnud, siis oleks lolliks läinud. Vaimselt. Füüsiliselt oleksin veel vastu pidanud. Siis ei olnud kassegi majapidamises mul... 
Rääkisin iseendaga... Sain endaga maru hästi läbi😋

Minu õnneks on mul nii öelda peaproovid edukalt tehtud. 
Neis on olnud pisiasju, millest paljudel, ei sõpradel ega ametnikel, pole õrnaaimugi. Ja ei ole vaja teada! 
See  on minu elu. Mitte varjatud elu. Räägin ikka niisugusest omast elustki, kui vaja. Naerdes. Naeratades. 

Praegu tänan eelnevalt elu, mis on õpetanud mulle igasugusi asju. 

Ma ei tea , mis tuleb homme...
Veel eile öeldi, et homme on täna ja elama peab täna ja praegu, homme võib olla hilja. 
Igatahes mina kavatsen elada ja rallida edasi...  küllap saan veel õppetunde. 
Zoomitagi.😉😋😊 

Kommentaare ei ole: