Esmaspäev, märts 08, 2021

Naiseks-olemise-rõõm


 Minu jõulukaktus puhkeb õitsema. 

Juba enne sünnipäeva olid õitepungad.  Mitu korda olen püüdnud neid kokku lugeda. Alati läheb sassi 25 - 30 punga juures... Ühesõnaga, õisi tuleb meeletult palju. 😉

Naistepäeva rõõm!!!

Järjest rohkem mõtlen naiseks olemisele. Teate mis... Olen tõsiselt tüdinenud olla puudega või erivajadustega naine. Olen lihtsalt naine. Ütlete nüüd, aga... Eks öelge... 

Soov olla võrdne tähendabki ollagi see naine, kes oledki. Ei ole vaja rõhutada, et olen pikk või lühike, peenike või paks, puudega või jumal teab milline veel...
Olla eriline ja ainulaadne naine on puhas rõõm.
Aga ka pingutav töö iseendaga.
Töö, mille suurim tasu on lõppude lõpuks heaolu iseendaga ja selle kaudu veel usutavasti naeratusi paljudelt teistelt inimestelt.
Heaolu, et ükskord öelda: elu ongi olnud unistusi elu. 

Kõik algab endast. 

Lõpmatult rääkime, kui raske on puudega naise elu ... Jällegi jõuame ühte ja samasse punkti tagasi. 
Tehakse lõpmatuid projekte, kus ikka jälle rõhutakse , mida nagu ei ole, kui oleks,  siis küll oleks elu... Unustades, et  enne meid on keegi julgenud elada ja rääkida samu asju,   ja pärast meid,  on keegi, kes julgeb elada oma piiridest väljaspoole ja räägib nende asjadest arvatavasti, millest on  siiani räägitud, lootuses, et elu läeb paremaks...
Kuid kelle elu ja kuidas... Sellele olen hakkanud ka rohkem mõtlema. Naine elab kõigepealt oma oelu. Teised naised ei saa tema elu elada. Saavad toetada vaid.
Kui  mul oleks naisena füüsiliselt ligipääs kõikjale ning kui ma poleks ikka veel millegipärast iseendaga rahul - kas oleksin õnnelikum...
Ma ei soovi mitte midagi halvasti öelda.

Praeguses maailmas, kus tahetakse öelda, et eneseisolatsioon olevat oluline ellu jäämine juures, on tähtsam rõhutada südamerõõme ja läheduse hoidmisi. Usun, et just seda vaja naistele. Eriti puudega naistele. Rõhutada, mis on neil olemas. See aitab  hullemas olukorraski  paremini toime tulla.
Mina olen avastanud, et minul on hooliv hing, kuigi käed ja jalad ei  funksi nagu ettenähtud. Oma enda hinge, mis aitab tohutult kaasa mulle elus püsimisele, avastamisele läks  aastaid... Vahepeal oli mul tunne, et füüsiliselt nagu ei peakski ma saama elada - ja siiski elasin vägagi. 35 aasta eest ei olnud ühtki kaldteed Tartus, ja siiski igatsesin olla mina ise ning armastust... 

Ma teadsin, et suudan olla mina ise. 
Naisena.
Teadsin, et saan armastada, kuigi ega ma ei teadnud, mis on tõeline armastus.

Ega ma tänagi  täpselt ei tea, mis on tõeline armastus. 
Otsin vastust usutavasti surmani. 
Küllap on iga pisirõõm ja kordaminek, usalduslik ja aus suhe armastuse mosaiikist. Armastus on väga sügav ja lai, mitmekülgne tunne. Mure ja valugi on armastuse õppimine.
Iga päev on miski head. Saan teha head ise oma südame ja jalgadega. On ju hea rõõm.

Olen tänulik, et olen naiseks sündinud. Ning saan tugev ja õrn üheaegselt. Ma pole kunagi tahtnud poiss olla... Olen sündinud väga õiges kehas. 
See on õnn.

Soovin kõikidele tüdrukutele ja naistele äratundmist, et naine on olla rõõm ja uhke💖 Hoolige iseenda eest ja nii hoolite paljudest teistestki. 
Oleme SÄDE -naised💖💖

Kommentaare ei ole: