Esmaspäev, märts 29, 2021

Uskumatu!!! See ongi tõeline elu.

 Kui mind poleks olnud selle kurbuse sees, siis ehk mina veel mingil moel ei usuks, et meie Eesti, eriti arstiabi süsteem on aastaga läinud niisuguseks ...  kurvemaks...

Mis on saanud hippokratese vantest...
Ma ei ole küll arst. Ajaloost aga siiski mäletan mõndagi asja.

Nägin oma silmaga, kuidas helistati arsti telefonile (mis numbrile täpselt, seda ma ei tea, ei näinud, valiti vast emo number, kuid usun , et sel polegi tähtsus momendil), tervisehädaga, milleks käerandme põletik, et küsida nõu, mis ravi enne esmaspäeva teha, siis perearst. 
Telefonikõne pandi ära.
Käiti sama käerandme põletikuga emoski. Valu oli silmaga nähtav. Vastu ei võetu. Vaktsiin tegemata ja ei soovita teha... Kiirtesti aga ei olnud, mida patsient soovis. Sest nina - test on tekitanud migreene, seda tean mina ka mitu kuud ja lõhna kadumist, test oli negatiivne.  Selge see, et põletikuga tõuseb veidi temperatuur...

Käerandme diagnoosist ma jällegi täpsemini ei oska öelda, see ei ole minu hädakene, kuid see piinab üht kätt mitu aastat juba vahelduvat, on paremaid ja halvemaid aegu. Nüüd käel päris hull.  

Ma ei tahaks siiski mõeldagi, et patsiendid, kes ei ole 110 % koroona usku jääb  ravita...

Mul on tõsiselt kurb ja piinlik  elada hetkel Eestis. Meil ei ole enam  üksmeelt ega armu teistmoodi olijatelele, kuid me oleme omaette teistmoodi... 
Palun Taevast, et meile igaühele natukenegi tolerantset mõistmist. Palun, olge armastavamad  ja mõistvamad üksteise vastu.  Olenemata, kas kantakse  maski või mitte, mida usutakse ... Kõik elame ÜKSKORD oma elu iseenda pärast ja soovime tõenäoliselt anta endast parima oma inimestele.
Ma tõesti ei tea, mis teeksin järgmine kord, kui keegi mu kallitest peaks vaakuma elu ja surma vahel ja siis öeldakse kõige olulisem test teha, siis päästame ta... 
Ma ei ole tõesti millegi ja kellegi poolt ega vastu. 
On sekundeid, mis määravad saatusi olenemata reeglitest või seadustest. 
Mina isiklikult ennem rahulikult ja tänulikult sureksin, kui läheksin haigla... Järjest rohkem mõtlen Janele, kelle otsus oli minna vaba surma... See otsus nõuab julgust ja kainet meelt. Usun ka millegipärast, et nõuab rõõmsalt rahugi. 
Olge rahulikult, ma elan veel kaua. Täpselt nii kaua, kui kaua mulle elu antud on. Tunnen ja tajun, et minu elusära kestab veel mõnda aega küll...

Minu jaoks on kummaline see, et nädalaid sureb koroona nakatatud, mitte koroona haigeid... Sõnade tähendused on  kuidagi sujuvalt teised tähendused saanud. Minu meelest . Ma pole keeleteadlane. 
Hirm võib tekkida juba iga asjaga iga hetk, kui lased ise hirmul tungida enda sisse. See reaalsus. Hirm ongi salakaval. Igast viirusest ja haigustest tervenemisel on ülitähtis terve hing. Terves hinges ei ole ruumi pahadele mõttetele ega tunnetele. Raskemalgi füüsilisel ajal. Vanasti öeldi: usk, lootus, armastus - need aitavad ikka, kui midagi muud ei ole.

Arvatavasti saan edaspidiseid arvamusi vastu, mis tunduvad mõnele mu rünnakuna... Ega kõik arvamused ei peagi meeldima. Kuid neis igas ühes on oma tõde, milles mingi kogemus, milles õppida ja kogeda. 
Kui ei soovida mind ega mu blogi lugeda - noo, ärge hoidke mind meeles. Mina tänan aga kõiki, kes on vähem või rohkem tulnud mu ellu. Meist keegi ei saa kedagi omast elust kustutata. Elu ei ole internet. Elu on sügavam ja suurem. Elu üksteisesse  põiminud hinged...  

Mõtlesin, kas blogida seda lugu või mitte.Kuid usun maailm vajab ausaid lugusid ja igaühe omi  mõtteid... Omad elulood aitavad püsida paremini ja tugevamini jalul!

Kommentaare ei ole: