Pühapäev, mai 02, 2021

Mõtted lukustamisest ning 1 + 1

Viimasel aastal on meeletult palju räägitud lukustamisest. Palutakse käskides nagu turvalise huvides kõik  lukku keerada... Homme keeratakse paljud lukud jälle lahti. See on hea. 

Kuid arvan, et minu elu ei ole olnudki lukus. 
Võib-olla mu hing ja süda on olnud ammu koroonat mõneks ajaks lukus. Ise keerasin lukku... Nüüd tean juba kaua kaua, et  olen jälle lahti keeratud, ise ikka keerasin. Enda nõul ja väel, säraga. Minu inimesed on olnud lihtsalt säraga abis.
Nüüd tean imeselgelt, et lukku saab inimene ennast vaid ise.
Lähen kodunt. Keeran ukse lukku. 
Mina jään ikka lahti. Hing avatuks. Sest sellisena olen mina mina ise. 
Tulen koju. Keeran ukse lukust lahti.
Mu kodulõhn lööb vastu. Kodu-südamesoojus tungib igasse mu rakku.
Ei olegi ühtki hirmu minnes, olles, tulles...

Vähemasti ei peaks olema hirmu, kui hing avatud ja vaba. 
Takistame end olla hirmu vaba... Väga sageli. 

Eile vaatasin taaskord filmi 1 +     1. Olen näinud mitu - mitu korda. Ma ei hakka siinlkohal super mängufilmi ümberjutustama. Kes ei ole veel näinud, otsige üles ja vaadake... 
Aga tõdesin taas,  et lukustatud hing võib mõjuda pidurdavat füüsilise kehale, või parem öelda vastupidi. Tervele vabale säravale hingele on lihtsalt vaja lisa käsi ja jalgu, et elada pidurdamatult. Vahel ka lisa julgust ja kohtingule jätmist... Seda nimetakse tajumiseks, mida  teine ratastoolis tegelikult ei julge ... Oi, mulle meeldivad vahetevahel sellised abistajad, kes teatud hetkel ületavad piirid enne mind. 

Kommentaare ei ole: