Eile. Enne keskööd.
Mõtlesin homsele ja ülehomsele. Tegin plaane. Hoogsalt.
Unustasin ära, et hakkan ratastoolist hüppama voodi. Tegin üllatava suure kaarega õhulennu. Sekundi pärast põlvitasin voodi ja ratastooli vahel põrandal.
Naersin laginal. Südamest.
Ei mäletanud sellist ilusat magamise minemise kukkumise hoogu.
Siis natuke vandusin. Omaette.
Seejärel helistasin Silverile, kui töölt tuleb, siis teadku, et magan põrandal... 😂 Sest teadsin, et ta tuleb niikuinii ja on üleval. Magajad ei tahtnud üles ajada. Mul polnud häda ju midagi. Tõmbasin teki voodist peale ja keerasin magama.
Ausalt, mulle on alati meeldinud põrandal tudida. Sain naudida vähe aega. Vist pooltundi midagi. Siis tormas Silver tuppa...
Iialgi ei tea, mis võib hetke pärast hooga juhtuda!!!
Kirjutan sellest sellepärast, et igal sammul võib kõigil miskit ootamatut, mis võib kauaks meelde jääda. Aga vati sees ei saa ka elada...
Ainus, kes oli segaduses, oli Kass Bongo. Ta ei saanud aru, miks ma voodis ei ole... 😊
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar