Reede, mai 14, 2021

Sooviksin ...

... praegu olla kuskil üksi. Kaugel... Isegi ei tea, kus täpselt...

Olen praegugi üksi. Kodus. On tava õhtu. 

Aga see ei ole see...

Kirjuan tegemistest ja arvamustest. Ei kirjuta eriti palju omaenda päris tunnetest.


Hingata.

Kas või lennata.

Tunta vabana.

Mõelda, kes ma siiski  olen...

Olla omaette... Mitte  isiklikku abistaja abiga... Lihtsalt olla omaette... Ma ei mäleta, millal sain niimoodi väljaspool kodu ise endaga olla... Vanasti sai vähemasti vahel üksi bussiga sõidetud... 

Arvuti on väsitav...

Kodus rutiin... Kodus olemine väsitav... Tahaksin uut kodu...  Järjest rohkem... Siin olen elanud nii nii kaua... Muutust vaja... Armastan oma kodu ikka, kui tunnen, et siin elamine on mingiviisil ammendatud... Seda olen mitmeid aastaid tunnetanud, nüüd järjest rohkem... Mingi ime peaks juhtuma, et saaksin uue kodu... järvede metsade vahele...

Ja kui ei saagi uut, olen siiski tänulik ja õnnelik, et mul kodu ja leib laual...

Egas ma palju ei soovigi. 

Jääda iseendaks. Armastada seda, mis mul on. Seda on mul palju, mida armastada...

Vahel olla omaette päris mina ise... 

Olen tüdinenud uudiste virr varrist ja kõiksuguste koolituste lugemistest ja pakkumistest... Mina isegi olen kuidagi pakkuja... 

Ma olen üks ja ainus.

Kõnnin (ratastoolis) kitsal otseteel edasi. Tagasiteed lihtsalt ei ole...   Vastutan otsetee aukude eest. Elu eest.

Soovin armastada... 

Kommentaare ei ole: