Valgus sini - rohe - punane

 

Jõuluajalgi miskit mõtlemisainet...

 Videos muu hulgas natuke naljaga räägin, kuidas internetita olin eile pool päeva tänase hilishommikuni. Kõik on korras, kuid... Eile oli just abistaja Kristi ära läinud (üle pika aja tuli taas appi, sest terve nädal füüsilise abiga kuidagi lapes.  See tähendab, et taas mõtlen, mitu abistajat mul vajan, et minul ja neil hea on oma elu elada. Vähemasti jõuluajal ja aasta lõpus - aga see on teine pikem ja igavene teema. ), KUI avastasin, et mu pole netti.

Ruuteri restardi tegemisest ei piisanud. Oli vaja esikust lae alt peasüsteem korraks välja tõmmata ja tagasi panna stepsli - mina ei saa ju. Pole nii pikki jalgu. 

Mõtlesin naabreid, kes võiks hetkeks appi tulla... Ei mõelnud kedagi välja. 

Olin küll Jaanale lubanud nädala kodus olla, aga kutsusin hommikuks appi... Ühe õhtu ja öö saab ju netita hakkama. Annabel pidi küll tulema täna õhtul... Kuid ma ei oleks tahtnud nii kaua netita istuta.

Sain eile omi asju teha, mis ei olnud  netiga  seotud. Osa kirju, mis eile vastata, jäid vastamata küll... 

AGA taas, nii väikene abi puudumine täpselt sel hetkel, kui abi vaja on, võib olla takistus või ... kogunisti elu - surma küsimus. KÕIKIDELE. Mitte aind erivajadustega inimestele. Nagu mulle.

Millal saadakse sellest aru ka sotsiaalsüsteemiski.   Asi pole vaid söömises ja pissimises, mille järgi määratakse kõrvalabi ehk isikliku abistaja tunde. Asi on palju palju rohkemas. 

HINGAMISES.

ELUS OLEMISES.

OMA TÄISVÄÄRTUSE ANDMISES. 

Ma ei tea, kas keegi panigi eile tähele, et ma pole netis nähtav...

Või mitu aega läheks selleni, kui keegi hakkaks mõtlema, kus olen ja / või ehk vajan abi... Mida iganes võib ju olla..,.

Ma ei karta üksi olla.

Kuid vahel teeb teiste, eriti ametnike arvamused ja hinnangud mu elust nõutult kurvaks... 

On jõulu eelne aeg... 

Kõik on ju tegelikult hästi.

Imelised imed on ka võimalikud.

Hoidke iseend ja oma kalleid.💕

Ma armastan ja kallistan teid, mu armsad lugejad ja jälgijad 💕

Hästi imeline ja kummaline aasta lõpp...

 Kõik on hästi. Imeliselt hästi.

Samas ei ole ka nagu hästi. On mõned asjad, mis tahaks kiiremas korras paremaks muutmist -  siis oleks aastale ilus enda vääriline punkt pandud.

Sügisest saadik on mu elu olnud nagu ameerika mäed.. Iga päev üles - alla... Hea ja halb, hea jääb alati peale ja kõrgemale...

KÕIK ON VÕIMALIK

 Väga täpne info suurseminari, mis ei ole vaid seminar - vaid palju palju rohkem,  saab Carmeni kodulehelt https://training.carmenpritson.ee/koikonvoimalik 

Naised armsad, me kõik oleme ainult naised, kes vahel oleme väga väsinud ning ei teagi, miks üleüldse  elame... Kuid samas igatseme me kõik naistena uut algust ja vägevust kui ka õrnust. Me ei suuda aind olla vapralt naeratavad...

Naistena soovime olla naised. Kõige imelisemas tähenduses.

Kõik on veel võimalik.

Ole lihtsalt Pärnus 28. 02. - 1.03.2025 kõik võimalikkuse ruumis kohal ning usalda julget naisena iseend. Seal oled hoitud.

Üllatavad ja head muutused sinus endas ja sinu elus on võimalikud igas hetkes, kui lubad ja lased tulla. Hirmuta.  

Kõik ongi võimalik, 💖

Päkapikust maal...

... valmis mul laste ja õpetajate ees umbes paarikümne minutiga. Kinkisin maali lasteaiale, 

Lapsed ja üks õpetaja proovisid samal ajal ka ise joonistada. Tuli välja küll.

 

Tänukiri

 ... Võnnu Lasteaialt Värvuke, kus käisin täna  lastele maalimast ja õpetajatega rääkimas natukene.

101 näitus Võnnu Lasteaias Värvuke

 Väikene näitus jääb vaatamiseks 12. jaanuarini. 

Jõulukontserdil Pauluse kirikus

 

    Naiskoorid.

Annabel laulis Emajõé õed kooris.  Loodan, et mäletan koori nime õieti...

Ta kutsuski mind ja Jaanaga.

Jalutasime siis kodust Vana-Kastresse bussile. Siit ei sobinud bussiajad kontserdiajaga. Minu jaoks oli nii tore üle aastate jalutada bussile Vana-Kastre bussile..

Kontsert oli hea. Jäin mõtlema, et aind naiskoore polnudki ennem kuulamas käinud...

Tibupusakleit

 Hommikul jõudis Jaanaga minuni mu tibupusakleit minu oma "Tibud peos" maaliga 😍💖💖💖 Kleidi valmise lugu on suht kiire ja uskumatu. AGA VÄGA ÄGEDALT ARMAS💖

Tuhat tänu Piret Kaarlõp-Ausmeel ja Horos Shop 💖💖    Ka oma kursusekaaslastele, kellega oleme kevadest teekonnal ole oma bränd

Õhtul pikemalt

 

Millalgi soovin ka aknale joonistada!!!

Millalgi soovin ka aknale joonistada!!! Omaenda suure parema varbaga 😂 Siis, kui keegi hoiab mind kätel või kui on tõstuk, õnnestubki lühiajalist püsivalt kunstiteost  joonistada...   Kõik on võimalik!

Ei saa vaid mind keelata. 

Kunsti tegemiseks pole keegi kunagi vana või miski takistus ees... Tuleb olla lihtsalt loov ja enda kunstiannet müüma...😉

Need päkapikud Annabelilt. 

 

Kõik on võimalik

NAISELE, aga ka mehele, kes soovivad ja igatsevad olla iseendas iseendaga kohal ja teineteisega parimas suhtes, et elus on kõik on võimalik - see sündmus on just teile 28.02 - 1.03. 2026, Pärnus. Eriti NAISELE, kes otsivad ja igatsevad naiseks olemise loovust, julgust, inspiratsiooni. Selles ruumis on kõik võimalik ning hoitud ja saad iseend naisena hoida.

See ilus helisev Õ

Laulututunnis harjutasin taas täishäälikutega laulma. See pidev trenn häälele, aga ka kogu kehale. Täna avastasin, et õ-d polegi nii miljon korda suust välja tulnud... Päris  keeruline, või õieti harjumatu oli õ-ga sõnu selgelt hääldada ja laulda... Seekord õpin laulu, mille eesti keelses tekstis ongi palju õ-d sõnades.

Tunni lõpus olid mu häälepaelad tänulikult väsinud. Õ hakkas tulema... 

Naljakas, mille kõigega olen harjunud, ning ei mõtlegi, et saaks ju veel paremini... Üks väike õ võis olla ka mu mugavustsoon hääldamise juures. Nüüd peaks olema küll kõik täishäälikud miljon üks korda läbi harjutatud...  Ja täishäälikutes on minu selgema häälduse / kõne võtmekene. Seda pean ma meeles pidama. 

Endal veel üks ilus moto:

Õnn on olla õnnelik  😊

Minu blogi - koduleht 20

Täpsustan kuupäeva ja koha hiljem. Jälgige reklaame! 😉

Seni vaadake seda videot! 😊 

Rõõmust...

Miks me  nii vähe rõõmudest rääkime... Nii vähe küsime, mis rõõm parajasti on... 

Koguaeg on keelel ja meelel probleemide probleemid nagu elus muud ei olekski. Hirm on juba seegi, kui probleeme polegi...   

Vähemasti mulle tundub nii.

Mina otsin ja soovin ja leian probleemidest rõõme. See on see koht, miks on probleeme vaja, et avastada, kui palju on rõõme igas päevas.

Täna oli ohu õppuse sireen... Ega ma poleks teadnudki, kui telefonile sõnum tulnd. Muigasin omaette. Kehitasin õlgu... Sest tõelise kriisi olukorras ma saan niikuinii aind palvetada, et ellu jään...     See on ammu mul mõeldud, et see rahulik suhtumise ennetamine aitab mind...

Aga linnas oli vist sireen. Kaagveres vaikus...  Suppi süües Jaanaga vaatasin aknast välja ja kaskedel olid sada varest ja õhus tiirles neid veelgi rohkem... See oli kuidagi enneolematu vaadepilt. Siis mõtlesime, kas sireen ajas linnud paanika või... Igatahes natukese aja pärast polnud ühtegi varest näha... 

Mis nähtus see oli varestega - ei ole aimugi... Kuid miskit sellist polnud ennem näinud akna taga. Tekitas veidi kõhedust. Rõõm oli see, et rahutud linnud lendasid taas kuhugile... Loodetavasti leidsid omad kohad. 

Iga päev rõõmustab millegagi. 

Tänane õhtu rõõmustas üllatavalt kahe asjaga. Täpselt õigel hetkel saate teate... Mitte praegu ja kohe.

Arvan küll, et elu on  hetkel nii igavalt probleemne, kuid tuleb välja, et polegi nii igavalt probleemne. 

See on ju rõõm.

Natuke uue näoga koduleht 🙂

 Võtsin hoogu, mis võtsin - kuid nüüd vast hakkab see minu leht taas uuenema... Samm sammult.  

Aitäh Marekile 😍, kes veidi aitas.

´

Jaanuaris 2026 saab mu blogi - leht 20 aastaseks. Mulle endalegi üllatav 🙂 Tundub, et mul lugejaid ja jälgijaid jagub ikka veel, praegugi... 🙂 See on minu puhas rõõm ja teen tänuga niksu te ees, armsad lugejad ja jälgijad´🙂 Usun, et postituste sisu muutub sügavamaks, kuid jääb siiski minulikuks. Sest selle lehe Looja olen siiski mina 🙂

Kaa ka blogi pidu tuleb - seda ma hetkel veel ei tea... Kuid miks mitte 🙂🙂🙂

PS Pilt Marin Sild

Jõuluootus tuli tasa tuppa eilegi...

 

    Kõigele vaatamata tuleb jõulusära-valgus tasa mu tuppa ja minu hingegi...

Eile tuli väike mini jõulupuu tuppa. Ikka ehtne ja päris. Nagu igal aastal... Minu meelest päris kuuseta pole seda päris tunnet. Jõulutunnet. Suuremat kuuske ma see aasta ei tahagi. Sest on keeruliste jamade aastalõpp, kuigi kõik on võimalik veel, et aasta lõpeb ime hästi... 

Peeglilauale said kuuseoksad.  

Kass Bongol oli eile uudistamis ja möllu rohkem kui arvata on. Tuuseldas ringi nagu keravälk.

Piparkoogid tulevad kindlasti nüüd mammalt

 Päkapikud tõid täna uue pliidi... Vana viisid minema... Mulle öeldi vaid juba laupäeval, et ole kodus... Aitäh - aitäh päkapikud 😍💕 Piparkoooke saab terve päkapikude pere mammalt nüüd laulu asemel 😀

On olnud tohutute võngetega nädal. Üles-alla, alt-üles, Ameerika mägedel... Alustasin seda postitust eile õhtul, aga siis Bongo neljakäpukil arvuti peal olla  hiire nahka panna, ehk hiirt enam ei leia üles... Õnneks mul on teine kolmas vana arvuti ka, millel on hiired olemas. Loodetavasti tuleb homme onu Tom, kes leiab hiire üles. Päkapikk võiks tuua Bongole päris hiire!

Reedel sai natuke end tuulutada. Käisin sõbranna Maarja sünnat tähistamas. Sai natuke bussidega seigelda. Päris lõbus oli meil Jaanaga.

Päkapikud ajasid mind linna peal nii elevile, et nad tahavad pliitat tuua, et vaatame kuhu soki sisse nad selle ära mahutavad 😂 

Aga siiski, kõigele  vaatamata on 2. Advendi  päev olnud hea ja ilus 😀
 

Ihhihh, AI tunneb mind!

On jamad, mis on aga kõik jamad ikkagi lahenevad. Lõppude lõpuks, kunagi ikka. 

Täna oli päris asjalik päev. Mulle täitsa meeldis. TM Loovusega sai juhatus korda. MTÜ-ga oli pisikene jahmatus. Minu oma viga, kuigi ma ei arva, et see suur viga oli, Äriregistris läks minut üle paranduse tähtajast ja selle tulemusel tuli uuesti riigilõivu maksta, päris mitmekordselt... Sellist asja ma ei ole veel kogenud... Aga olgu see kõikidele väikeettevõtjatele teadmiseks, et nii võib juhtuda, kui mõni hetk või mõni asi jääb kogemata tahaplaanile kogu selle maailma virrvarri sees.

Sai ka maja ümber kõndida. Mina küll ei läinud pööningule, ega ka keldrisse. Kõik see on tegelikult seotud usutavasti renoveerimisega. Küll see naerab ja tuleb! Muidu mina lihtsalt ei mängi enam. Ja maja lihtsalt kukub kokku... Aga sinnamaani on veel aega. Ning ma loodan, et seda kokkukukkumist ei tule! 

Ja jällegi, ma jõudsin arusaamisele, et inimeste vahel on vahe minu kõnest aru saamisega. Kõnest aru saamine on seotud kuulamisega, seega vahe on vahel ka kuulamisega! Nägime Hannaga uut maja tehnilist konsultanti esimest korda. Mulle väga meeldis see, et ta lihtsalt sai minust aru, sest ta lihtsalt kuulas mind! Pabistasin küll, nagu ikka uute inimestega, keda näen esimest korda ja kellega on vaja asjalikke jutte rääkida. Kunagi ei tea ette, kas ta võtab mind sellisena nagu ma olen, või mitte. 

Eile oli üks tuletõrjuja see sama mees, kes 2 kuud tagasi käis mul suitsuandurit kontrollimas. Ei siis, ega eile lihtsalt ei kuulanud mind ja nii ta ei saanudki aru. Ta pabistas nii, et tema ei saa minust aru ja see pani talle bloki peale kuulamisel... Minul oli omal praeahjus rasva põlemine olnud ja ma pidin veel rahulikuks, et panna tuletõrjuja kuulama! Ega see ei õnnustunudki, ükskõik kuidas ma ei proovinud. Ikka rääkis abistajale, kuidas tema peab minust aru saama... Saan aru väga hästi aru, et päästjad teevad oma tööd ja neil on vahel kiire. Aga ikkagi - nad peavad kuulama ka paanikas inimesi, kes võivad karjuda, nutta, sõnu segi ajada, mida iganes... Kuidas siis saab suhelda? 

Jätkuvalt on mul tunne, et peaks Päästeameti inimestele loengu andma! Või mida iganes. Kuigi, ma usun seda et tõelise ohu korral teooria ei kehti, sest keegi meist ei tea, kuidas üks või teine meist käitub... Ja just sellepärast ma püüangi mitte hirmu tunda. Ka nt varjendisse jooksmise reklaami peale. ei ole võimalik 3 minutiga kuhugi joosta, ei tavainimesel, ega ka minul, oleme ausad. Juba sellepärast, et jooksmise ajal võivad tekkida ummikud, jne, jne... Rohkem ma oma energiat sellele teemale ei anna. Kõik on ju hästi. 

Õhtul küsiti AI-lt, kes on Tiia Järvpõld? Minu kuuldes. Sain naerda, naersin kogu hingest, pisarateni... Mul on tunne, et vahel tunneb AI mind paremini kui mina ise või mõni minu oma inimene... Ma isiklikult olen küll AI-ga suhelnud, aga mitte küll iga päev ega isegi mitte iga nädal. Tahan jääda ikkagi iseendaks, ka kirjutades. Aga täna teadis AI öelda, et ma olen üks neist, kelle olemasolu muudab maailma rohkem, kui maailm talle ise aru oskab anda 😀 Mine tea, äkki ongi nii, et ma ise ka ei tea, kui ma võin oma olemasoluga maailma muuta... 😇

Ma ei tee ilutulestikku praeahjus

Juhtus see, mis juhtuma ei pidanud - või pidi? Kuidaspidi võtta.

Saiavorm ahjus - äkki tuba paksult suitsu täis... Nägin korra veel ahjust lahvatamast leeki... Kõik elektrijuhtmed tõmbasin välja. Aru ei saa, mis juhtus. Kunagi ei ole sellist asja elektripliitaga juhtunud. Korra lõi pähe, et see võis olla või tilk mis oli koogi tegemisest puhastamata jäänud.

Helistasime Mirjamiga 112. Kõik käis jube kiiresti. Tuljetõrje tuli ka. Oligi või põlema läinud... Lihtsalt ununes meil see õigel ajal ära pühkida. Täna enne saiavormi tegu ei olnud mul meeleski... Ja edaspidi olen ma palju valvsam!

Praegu on kõik korras. On ainult väike šokk. Täna me ei pane enam pliitat tööle. Nälga ei jää.

Kusjuures saivorm, mis sai 10 minutit ahjus olla, sai päris hea ja valmis! 😂

Lõpp hea - kõik hea. 

Aga ilustulestikku ma ikkagi ei proovi teha praeahjus 😂

Minu näitus Lool

 

Seekord Lool ei ole näituse avamist. Kuna korraldajad arvavad, et inimesed ei tule. Väga kurb, kui kultuurikeskus arvab ette nii... Kuidas me nii üleüldse näitustekultuuri säilitame? Jah, ma saan aru, et mõnes kohas ongi vähe inimesi, aga kes kohal on, neile on ikkagi võimalus antud kunstnikuga vahetult kohtuda! Ega mulle ka ei ole väga meeldinud, kui on väga vähe inimesi avamisel olnud... Kuid öeldakse, et 3 on juba seltskond! Ja kes teab, kui mitu inimest on vähe või palju. Mina näiteks ei oska arvata. 

Aga kes tõesti soovib selle näituse alguses minuga kohtuda, siis kõik on võimalik!

Kirjutage, joonistage, helistage mulle! Ja mõtleme midagi välja 😊

Mulle meeldib Loo Kultuurikeskuse tehtud sündmuse reklaam Facebook'is. Seal ma olen ilusti Tiia, Eesti kunstnik. Seda ma ju olen! 😉 

Jõuluaja alguseks ehk 1. advent 2025

 

Mask näos...

..., võtsin aja endale. Pärast duši. Igasugusid maske teen ausalt üliharva. Nahk mul hea. Pole vaja maske ega kreemegi eriti.

Siis  mõtlesin ka juba soovidele jõuludeks ja uueks aastaks... Tegin poolnaljaga jõuluvanale video. Aga soovid peavad täituma minu enda saest... Kindlasti tuleb olla iseendaga ausam ja teada rohkem, mida tahan.. Tihti  tunnen, et mul mask, mida polegi näha..

 

jõuluvanale 25

 Kõik uuesti, kuid nagu ikka on olnud läbi aegade... 

Tänasest särab akna taga küla jõulupuu. Taas. 36 aastat imetlen kuuske jõulupuuna, Ja kui pikaks on ta kasvanud... 

Minu kodus peab olema lapsed.. On ikka olnd. Rohkem või vähem omad, siiski kõik omad ja kallid. Kõik lapsed on avastanud minu kraanikausi ja armastavad lõpmatult mängida veega 💚😍 See on ju nii vahva. Seegi on vahva, et nad kamandavad oma emmesid mind aitama 😋Üksteise aitamine ja hoolivus ei kao loodetavasti maailmas kuhugile, kui selliseid tähelepanevaid lapsi kasvab..

Tööhoos kontori - printsess

 .,.. Ammu polnud diivanil kirjutanud... Nooremana sai koguaeg nii kirjutatud igasuguseid asju...     Oli töö ja loomispäev. Kuid hästi mõnus.  

Kirjutasin uuematele maalidele ja joonistustele nimesid taha.  Jai ikka veel loen kokku mitu maali - joonistust  on... Mind end huvitab ka, kui palju tööd olen teinud....  

Oli muidki töid...  ja loomisi...

Need tihased..

 Tihased on  toredad ja ilusad linnud, kui nad akna taga söövad neile pandud pallikesi. 

Aga kui tihased hakkavad aknast sisse kolima, siis jah... Just nii tahtsid teha mul tihasepaar. Nokkisid poolteist hoolega vahtu väljaspoolt, mis akna vahele pandud... Kass Bongot teisel pool akent aknalaual ei kardetud.    ´

Oli tunne, et tihased elavad juba aknapõse lael... Vist elasidki...Sest kui laupäeval koju tulin, vaatasin õues üles akentele nagu alati, ja mida nägin -  tihane vaatas ülevalt aknaservalt alla: ooii, sina ka  tulid koju...

Esimesel hetkel plahvatasin naerma. Oli enneolematult armas.

Teisel hetkel muutusin tõsiseks ja tigedaks, mida nad teinud on - akna ja majaseina vahel laius tühimik... 

Täna pani Tom ajutiselt talveks vahtu... Tihaseid polnud "kodus"...

Akna taga vaikus...

Natuke nukker on ka. Kuigi saan väga hästi aru, et lindude koht on kuskil mujal väljas... mitte  tuppa kolida läbi köögiakna... 

Eks näis, kas tulevad veel söögipallile ..

Linnudki on ettearvamatud..

Bongol hakkab igavam...

Aga hea, et nägin oma silmaga õues, mis akna taga toimus...

 Oli tavalisem argipäev. Samas ikka ka eriline... Kõik argihetked on kuidagi erilisemad, on teistmoodi...

Sai tehtud ühte ja teist. Töisemalt ja pisut naljakamalt... Kohtusime Jaanaga kahe päkapikuga. Hanna neid ei näinud...

Nüüd usun, et aasta lõpeb ja algab juba mõnede vahvate töödega...

Kadrilaupäev...

Hommikul ärgates oli õues talvemuinasjutt 😊 Ime ilus. Kõik nii valge.

Siis otsustasin panna selga  valget... Mõeldes harjutada esinemesi ja teha videot... Videoni ei jõudnud. Agakeksisin mööda tuba ja harjutasin ja harjutasin... 

Usun, et jääb siiski ära kord ja peagi see pidev ära jäämine minust sõltumata. Et olen jälle nähtavam ning saan teha seda igasugustel lavadel, mida armastan. 😍

Siis tuli meelde, et on Kadrilaupäev. Loodan, et Kadridel on olnud tore päev. Ühtegi Kadrid jooksmas käinud. Sellest on kahju... Keegi ei mäleta nagu me Eesti vanu kombeid... Aga sellegipoolest oli mu tuba tüdrukuid täis. Väiksem sai ka šokolaadi... Ma endamisi mängisin  ilusat kadrisandi... Olin ju valges. Vanasti räägiti, et kadrisandid riietuvad valgesse... Mina tean nii vähemasti. 

Hanna imestas, kui ütlesin õhtu riided vahetades, et täna olin ilus:  "Kuna sa oled olnud kole..." 

Vastus minult: Siis, kui ise tahan kole olla 😃

Aga siin on ju terake tõtt.

Naine ju mõtleb tihti, et on inetu siit - sealt, ei näe hea välja... Ta ise siis tahab seda. Enda juures kogen sageli just seda. Eriti siis, kui mõni asi on pahur või paha... Ometi tean, et olen kena igas hetkes. Kui keegi kenana ei näe mind - siis jumal temaga. Kõik ei saagi kõikidele meeldida. Ise meeldin endale. Ka siis, kui tundun mõni hetk inetu. Inetu pardpoeg....

Sai mõeldud ka surmale... Lahkumisele siit maailmast... On päris jahmatav avastada kaua aega hiljem, et inimest, keda nagu teadnud aastaid, ei ole enam mitu mitu kuud... Ainuke asi, mida vahel jäin mõtlema, oli see, miks ta ei like enam...  Like´mine on nii väike asi, tavaliselt vaatad üle ning võtad teadmiseks ja unustad... Infot ju kõikjal üle liia palju. Ka facebookis... 

Kuid...

Mis on tähtis sünni ja surma vahel - olen sellele palju mõelnud. Vaevalt, et virin, kui raske elu on või palju või vähe raha, kius või ära panemine, või kes teab, mis veel, millega ollakse nii väga harjutud elama... Mina usun, et kohalolu ja armastamine on tähtsad.  Enda jaoks kindlasti. Sest pärast lahkumist siit maailmast ei mäletada varsti sind.. Karm, kuid nii see on,

See on väga lai ja tõsine teema,,,

Ma rahulik, et sain juhuslikult teada - kuid juhuseid pole olemas - et ühelt teiselt Tiialt ei saa olema enam iial ühtegi like´i... 

Ega like´d ja kommentaaridki pole tähtsad Nad on elu osad, milleta tänapäeval vist keegi ei oska elada ega olla,,, Nendeta pole sind nagu nähtavalt olemas,,,

Üks päev,

Tuhandeid tundeid,

Tavaline poes käik võib olla vahel nauditav

 Tihti ei mõeldagi, kui nauditav võib olla tavaline poes käik... 

Käisin täna bussiga Luunjas poes. Avastasime Annabeliga lõunate busside aegade vahel jõuaks tunniga ilusti poes käia ja natuke jalutada ka. Et laupäeval ei saaks hästi Tartust tagasi...  Olen ennemgi mõelnud sellele, aga pole ise kunagi bussidega Luunjas käinud poes. Autodega küll. 

Bussijuhid olid hästi toredad.

Ma polnud nädal aega õues käinud. Seega ma nautisin  ka esimesi õue lumelõhnu. Nägin ka juba nukrat lumememme ühe maja ees. Annabel näitas ka Luunja poolt, kuhu mina polnud autoga sattunud. Ta käib Luunja koolis. Teerajad selged. 

Ja külmkapp ülisõbralik, siis on ikka oma silmaga valida söögikraami ülihea. Rahustav. 

Olen viimastel ajal suht tihti kellelgi poes miskit tuua. See pole ikka see. Kuigi mugav...

Sai ka naljatatud.  Nii vist valmistun jõulumaemmeks - vuntsid peaks värvima valgeks...

Kui vähegi võimalik, tehkem ja mingem ise. Liigutage,

Nüüd on bussiga lihtne sõita. Kaldtee sisse ja välja... Oli aeg, kus võeti mind sülle, pandi istmele, siis toodi ratastool bussi ja nii edasi. Sai sõidetud palju... Nüüd olen loobuja või siis mõtlen, kuidas lihtsam ja mugavam. Ka teistel... 

Hea, et Annabel ei lasknud täna loobuda väikesest jalutusest poodi,,, Kuigi ta tundus natuke väsinud, aga ta soovis ka minna jalutama... Mõlemale sobis😍💖

Vaarikakook päästab maailma...

 Kui tujutu ja kõik näib justkui tagurpidi.. siis tuleb teha vaarika - kohupiima purukooki. Ja südamerahu saab tulla tagasi. Meel hea. 

Videol on esimest korda Jaana hääl. Täiesti hea tõlge. Usun, et Jaanast saab hea tõlk. Kuigi ta ise kahtleb pisut... Nagu alati uued tüdrukud, kas saab hakkama ja keegi pole iseenda häälega rahul. Ka mina ei olnud oma häälega esinedes või videos rahul. Inetu hääl... Ei saa aru... Oi jumal... Nüüd olen uhke oma hääle üle!!! 

Aga jah, ma ei saa aru, miks mu head tegemiste plaanid katkevad või jäävad pooleli minust sõltumata. Miks ma üleüldse teen ja püüan olla ´toimekalt nähtav... Annaks alla. Kuid siis poleks jällegi mina ise. 

Mida tegelikult tahetakse öelda, milliseid uusi häid valikuid teha... Kindlasti usaldada iseend hetkes. Ja uskuda, et tulevad veelgi vägevamaid asju mu teele....

Elu on ju hea, kuigi olemine vahetevahel pagana keeruline...

Meestepäevaks

Kummaline, kuidas muutub maailm...

Omal ajal oli nagu meestepäev 23. veebruar - minu sünnipäeval. Üks põhjus, mida mulle räägitud on, miks olen selline eriline tüdruk, ongi, et sünnitusmajas oli väike pidu...

Ma ei tea...

Aga tean, mäletan et suured ´rääkisid ja naersid, et mul on peigmehi palju... Ja eks isegi olin natu uhke, et on sünna veidi erilisel päeval... kuigi vahel olin tige ka, et määriti poiste pähe, aga mitte tõsiselt ei määritud. Pool naljaga. 

Nõuka ajal oli armee ja meestepäev kuidagi ükssama. Ma polegi aru saanud, kas oli ükssama või... Pole süvenenud... 

Kindel on mu sünnipäev 23. veebruar ja nalja sai ka palju omal ajal.

Nüüd ununeb meestepäev mul tihti... Tuleb meelde, kui keegi räägib, et täna on meestepäev.

Meeste päevad võiksid olla iga päev. Nagu naiste päevad on iga päev. Mina tunnen küll iga päev naisena. Soovin ka iga päev enda kõrvale normaalsed mehi. Kas või tänavatel mees - möödujaid... Selliseid, kes teavad, kes nad päriselt on. 

Usun, et on olnd tore päev nii meestele kui naistele.

Iial ei tea, mis toob järgmine uus hetk

 Tolmuimejaga koristades võib sattuda hoogu, et lõpuks on toas jälle teistmoodi.     Alati on ju mõte, kuidas teha ruumi elamises juurde... Nohjah, füüsiliselt see ei õnnestu kuidagi moodi...  Aga hea on näha mingitki õhulist ja puhast muutust nelja seina vahel. Sai koht ka tulevasele jõulupuule... 

Hommikul ei mõelnudki, mis päev toob... Ega hommikuti ei saagi vist päevi täpselt ette plaanida. Ikka juhtub midagi, mida ei oska mõelda ega kirja panna. 

Hetkes tuleb olla kohal. 

Siis on kõik hästi. 

Kuigi praegu, õhtul, on mu südames mingi kurb ärevus, mis üleüldse elust saab... ja miks mina siin maailma hullumajas elan... Pool maailma läheb järjest rohkem hulluks... Minu meelest küll. Ma ei kuula ega loe ammu uudiseid, kuid seda, mida kuulen ja näen, kogen omal nahal - see teeb kõhedaks küll veidi. Valetaksin iseendale, kui see pole nii... Kuigi suudan paljude asjade üle naerda. Naer aitab uskuda, et kõik läheb hästi. 

 

Esimene lumi sulab alati ninaotsalt

 Hommik algas lumega.😀

Ärkasin. Akna taga lumine. Talvemuinasjutt. 

Siis tuli Jaana. Pistis lõhnapudeli korki sees oleva lumehunnikukeese mulle sülle. Seejärel toppisin nina lumme - mõnus värske valge lumelõhn. 😍 Nii vähe on vahel õnneliku päeva alustamiseks vaja.

Jah, nüüd hakkavad ka lume murede... Aga täna hommikuil naudisme esimest lund.

Kass Bongole lumi vist ei meeldinud. Väristas saba ja käpa - küüüülm.. 😂

Ei olegi nagu mitte midagi...

 Ei olegi nagu mitte midagi täna toimunud... Siiski iga hetk toimus ja toimub midagi 😉😍     Ka selliseid mitte midagi ütlevaiid päevi on vaja... 

Esimnesed tuuletaskud elus

Tehtud\!!!

Tuuletaskud. Neid ma polnud iial varem teinud. Kujutasin ette, et on jube keeruline teha... Tuli välja, et on aga väga lihtne. 

Kokkasime TransUnity Akadeemia perega Õie Pritsoni juhendamisel. Zoomis. 

Akadeemial  https://www.transunityacademy.com/ oli 11. november 3. sünnipäev. 💕 

Oli hästi vahva pühapäev. Nii zoomis kui ka mul Jaanaga omas köögis. 

Tulge sööma😊

Eile, täna, homme

 Need rõõmud... Mõni rõõm võib tunduta kurb, kuid see siiski hea rõõm... Eile sai palju asju tehtud ja kogeda ja taas linnaski käia...

Üle mitme mitme kuu käisin Raadil. Ammu tahtsin minna... Isadepäevalgi... Süda sai rahu - kuigi tean, et papa ja vanaema siiski hinged on hoopis mujal... Aga... Haud oli õnneks korras... 

Siis möllasin maalimajandusega. Tehtud maalidele oma nimega kotte. Kahju, kui kuskil tolmuvad, kuigi mul pole maalid iial tolmus olnud... Nimega kotte on kiirem kasutada näitusi kokku pannes. Samal ajal

 lugesin kirjutades üles, mitu maali on. Täna ei saa öelda, pooled maalid veel kotita... 

Bongol oli lõbus, pakkis ka end. 

Sain Mergelt omanimelise kaelaketti kingituseks.

Täna alusasin väikese enesearenguga.

Homme teen midagi, mida ma pole varem teind.