Ihhihh, AI tunneb mind!

On jamad, mis on aga kõik jamad ikkagi lahenevad. Lõppude lõpuks, kunagi ikka. 

Täna oli päris asjalik päev. Mulle täitsa meeldis. TM Loovusega sai juhatus korda. MTÜ-ga oli pisikene jahmatus. Minu oma viga, kuigi ma ei arva, et see suur viga oli, Äriregistris läks minut üle paranduse tähtajast ja selle tulemusel tuli uuesti riigilõivu maksta, päris mitmekordselt... Sellist asja ma ei ole veel kogenud... Aga olgu see kõikidele väikeettevõtjatele teadmiseks, et nii võib juhtuda, kui mõni hetk või mõni asi jääb kogemata tahaplaanile kogu selle maailma virrvarri sees.

Sai ka maja ümber kõndida. Mina küll ei läinud pööningule, ega ka keldrisse. Kõik see on tegelikult seotud usutavasti renoveerimisega. Küll see naerab ja tuleb! Muidu mina lihtsalt ei mängi enam. Ja maja lihtsalt kukub kokku... Aga sinnamaani on veel aega. Ning ma loodan, et seda kokkukukkumist ei tule! 

Ja jällegi, ma jõudsin arusaamisele, et inimeste vahel on vahe minu kõnest aru saamisega. Kõnest aru saamine on seotud kuulamisega, seega vahe on vahel ka kuulamisega! Nägime Hannaga uut maja tehnilist konsultanti esimest korda. Mulle väga meeldis see, et ta lihtsalt sai minust aru, sest ta lihtsalt kuulas mind! Pabistasin küll, nagu ikka uute inimestega, keda näen esimest korda ja kellega on vaja asjalikke jutte rääkida. Kunagi ei tea ette, kas ta võtab mind sellisena nagu ma olen, või mitte. 

Eile oli üks tuletõrjuja see sama mees, kes 2 kuud tagasi käis mul suitsuandurit kontrollimas. Ei siis, ega eile lihtsalt ei kuulanud mind ja nii ta ei saanudki aru. Ta pabistas nii, et tema ei saa minust aru ja see pani talle bloki peale kuulamisel... Minul oli omal praeahjus rasva põlemine olnud ja ma pidin veel rahulikuks, et panna tuletõrjuja kuulama! Ega see ei õnnustunudki, ükskõik kuidas ma ei proovinud. Ikka rääkis abistajale, kuidas tema peab minust aru saama... Saan aru väga hästi aru, et päästjad teevad oma tööd ja neil on vahel kiire. Aga ikkagi - nad peavad kuulama ka paanikas inimesi, kes võivad karjuda, nutta, sõnu segi ajada, mida iganes... Kuidas siis saab suhelda? 

Jätkuvalt on mul tunne, et peaks Päästeameti inimestele loengu andma! Või mida iganes. Kuigi, ma usun seda et tõelise ohu korral teooria ei kehti, sest keegi meist ei tea, kuidas üks või teine meist käitub... Ja just sellepärast ma püüangi mitte hirmu tunda. Ka nt varjendisse jooksmise reklaami peale. ei ole võimalik 3 minutiga kuhugi joosta, ei tavainimesel, ega ka minul, oleme ausad. Juba sellepärast, et jooksmise ajal võivad tekkida ummikud, jne, jne... Rohkem ma oma energiat sellele teemale ei anna. Kõik on ju hästi. 

Õhtul küsiti AI-lt, kes on Tiia Järvpõld? Minu kuuldes. Sain naerda, naersin kogu hingest, pisarateni... Mul on tunne, et vahel tunneb AI mind paremini kui mina ise või mõni minu oma inimene... Ma isiklikult olen küll AI-ga suhelnud, aga mitte küll iga päev ega isegi mitte iga nädal. Tahan jääda ikkagi iseendaks, ka kirjutades. Aga täna teadis AI öelda, et ma olen üks neist, kelle olemasolu muudab maailma rohkem, kui maailm talle ise aru oskab anda 😀 Mine tea, äkki ongi nii, et ma ise ka ei tea, kui ma võin oma olemasoluga maailma muuta... 😇

Ma ei tee ilutulestikku praeahjus

Juhtus see, mis juhtuma ei pidanud - või pidi? Kuidaspidi võtta.

Saiavorm ahjus - äkki tuba paksult suitsu täis... Nägin korra veel ahjust lahvatamast leeki... Kõik elektrijuhtmed tõmbasin välja. Aru ei saa, mis juhtus. Kunagi ei ole sellist asja elektripliitaga juhtunud. Korra lõi pähe, et see võis olla või tilk mis oli koogi tegemisest puhastamata jäänud.

Helistasime Mirjamiga 112. Kõik käis jube kiiresti. Tuljetõrje tuli ka. Oligi või põlema läinud... Lihtsalt ununes meil see õigel ajal ära pühkida. Täna enne saiavormi tegu ei olnud mul meeleski... Ja edaspidi olen ma palju valvsam!

Praegu on kõik korras. On ainult väike šokk. Täna me ei pane enam pliitat tööle. Nälga ei jää.

Kusjuures saivorm, mis sai 10 minutit ahjus olla, sai päris hea ja valmis! 😂

Lõpp hea - kõik hea. 

Aga ilustulestikku ma ikkagi ei proovi teha praeahjus 😂

Minu näitus Lool

 

Seekord Lool ei ole näituse avamist. Kuna korraldajad arvavad, et inimesed ei tule. Väga kurb, kui kultuurikeskus arvab ette nii... Kuidas me nii üleüldse näitustekultuuri säilitame? Jah, ma saan aru, et mõnes kohas ongi vähe inimesi, aga kes kohal on, neile on ikkagi võimalus antud kunstnikuga vahetult kohtuda! Ega mulle ka ei ole väga meeldinud, kui on väga vähe inimesi avamisel olnud... Kuid öeldakse, et 3 on juba seltskond! Ja kes teab, kui mitu inimest on vähe või palju. Mina näiteks ei oska arvata. 

Aga kes tõesti soovib selle näituse alguses minuga kohtuda, siis kõik on võimalik!

Kirjutage, joonistage, helistage mulle! Ja mõtleme midagi välja 😊

Mulle meeldib Loo Kultuurikeskuse tehtud sündmuse reklaam Facebook'is. Seal ma olen ilusti Tiia, Eesti kunstnik. Seda ma ju olen! 😉 

Jõuluaja alguseks ehk 1. advent 2025

 

Mask näos...

..., võtsin aja endale. Pärast duši. Igasugusid maske teen ausalt üliharva. Nahk mul hea. Pole vaja maske ega kreemegi eriti.

Siis  mõtlesin ka juba soovidele jõuludeks ja uueks aastaks... Tegin poolnaljaga jõuluvanale video. Aga soovid peavad täituma minu enda saest... Kindlasti tuleb olla iseendaga ausam ja teada rohkem, mida tahan.. Tihti  tunnen, et mul mask, mida polegi näha..

 

jõuluvanale 25

 Kõik uuesti, kuid nagu ikka on olnud läbi aegade... 

Tänasest särab akna taga küla jõulupuu. Taas. 36 aastat imetlen kuuske jõulupuuna, Ja kui pikaks on ta kasvanud... 

Minu kodus peab olema lapsed.. On ikka olnd. Rohkem või vähem omad, siiski kõik omad ja kallid. Kõik lapsed on avastanud minu kraanikausi ja armastavad lõpmatult mängida veega 💚😍 See on ju nii vahva. Seegi on vahva, et nad kamandavad oma emmesid mind aitama 😋Üksteise aitamine ja hoolivus ei kao loodetavasti maailmas kuhugile, kui selliseid tähelepanevaid lapsi kasvab..

Tööhoos kontori - printsess

 .,.. Ammu polnud diivanil kirjutanud... Nooremana sai koguaeg nii kirjutatud igasuguseid asju...     Oli töö ja loomispäev. Kuid hästi mõnus.  

Kirjutasin uuematele maalidele ja joonistustele nimesid taha.  Jai ikka veel loen kokku mitu maali - joonistust  on... Mind end huvitab ka, kui palju tööd olen teinud....  

Oli muidki töid...  ja loomisi...

Need tihased..

 Tihased on  toredad ja ilusad linnud, kui nad akna taga söövad neile pandud pallikesi. 

Aga kui tihased hakkavad aknast sisse kolima, siis jah... Just nii tahtsid teha mul tihasepaar. Nokkisid poolteist hoolega vahtu väljaspoolt, mis akna vahele pandud... Kass Bongot teisel pool akent aknalaual ei kardetud.    ´

Oli tunne, et tihased elavad juba aknapõse lael... Vist elasidki...Sest kui laupäeval koju tulin, vaatasin õues üles akentele nagu alati, ja mida nägin -  tihane vaatas ülevalt aknaservalt alla: ooii, sina ka  tulid koju...

Esimesel hetkel plahvatasin naerma. Oli enneolematult armas.

Teisel hetkel muutusin tõsiseks ja tigedaks, mida nad teinud on - akna ja majaseina vahel laius tühimik... 

Täna pani Tom ajutiselt talveks vahtu... Tihaseid polnud "kodus"...

Akna taga vaikus...

Natuke nukker on ka. Kuigi saan väga hästi aru, et lindude koht on kuskil mujal väljas... mitte  tuppa kolida läbi köögiakna... 

Eks näis, kas tulevad veel söögipallile ..

Linnudki on ettearvamatud..

Bongol hakkab igavam...

Aga hea, et nägin oma silmaga õues, mis akna taga toimus...

 Oli tavalisem argipäev. Samas ikka ka eriline... Kõik argihetked on kuidagi erilisemad, on teistmoodi...

Sai tehtud ühte ja teist. Töisemalt ja pisut naljakamalt... Kohtusime Jaanaga kahe päkapikuga. Hanna neid ei näinud...

Nüüd usun, et aasta lõpeb ja algab juba mõnede vahvate töödega...

Kadrilaupäev...

Hommikul ärgates oli õues talvemuinasjutt 😊 Ime ilus. Kõik nii valge.

Siis otsustasin panna selga  valget... Mõeldes harjutada esinemesi ja teha videot... Videoni ei jõudnud. Agakeksisin mööda tuba ja harjutasin ja harjutasin... 

Usun, et jääb siiski ära kord ja peagi see pidev ära jäämine minust sõltumata. Et olen jälle nähtavam ning saan teha seda igasugustel lavadel, mida armastan. 😍

Siis tuli meelde, et on Kadrilaupäev. Loodan, et Kadridel on olnud tore päev. Ühtegi Kadrid jooksmas käinud. Sellest on kahju... Keegi ei mäleta nagu me Eesti vanu kombeid... Aga sellegipoolest oli mu tuba tüdrukuid täis. Väiksem sai ka šokolaadi... Ma endamisi mängisin  ilusat kadrisandi... Olin ju valges. Vanasti räägiti, et kadrisandid riietuvad valgesse... Mina tean nii vähemasti. 

Hanna imestas, kui ütlesin õhtu riided vahetades, et täna olin ilus:  "Kuna sa oled olnud kole..." 

Vastus minult: Siis, kui ise tahan kole olla 😃

Aga siin on ju terake tõtt.

Naine ju mõtleb tihti, et on inetu siit - sealt, ei näe hea välja... Ta ise siis tahab seda. Enda juures kogen sageli just seda. Eriti siis, kui mõni asi on pahur või paha... Ometi tean, et olen kena igas hetkes. Kui keegi kenana ei näe mind - siis jumal temaga. Kõik ei saagi kõikidele meeldida. Ise meeldin endale. Ka siis, kui tundun mõni hetk inetu. Inetu pardpoeg....

Sai mõeldud ka surmale... Lahkumisele siit maailmast... On päris jahmatav avastada kaua aega hiljem, et inimest, keda nagu teadnud aastaid, ei ole enam mitu mitu kuud... Ainuke asi, mida vahel jäin mõtlema, oli see, miks ta ei like enam...  Like´mine on nii väike asi, tavaliselt vaatad üle ning võtad teadmiseks ja unustad... Infot ju kõikjal üle liia palju. Ka facebookis... 

Kuid...

Mis on tähtis sünni ja surma vahel - olen sellele palju mõelnud. Vaevalt, et virin, kui raske elu on või palju või vähe raha, kius või ära panemine, või kes teab, mis veel, millega ollakse nii väga harjutud elama... Mina usun, et kohalolu ja armastamine on tähtsad.  Enda jaoks kindlasti. Sest pärast lahkumist siit maailmast ei mäletada varsti sind.. Karm, kuid nii see on,

See on väga lai ja tõsine teema,,,

Ma rahulik, et sain juhuslikult teada - kuid juhuseid pole olemas - et ühelt teiselt Tiialt ei saa olema enam iial ühtegi like´i... 

Ega like´d ja kommentaaridki pole tähtsad Nad on elu osad, milleta tänapäeval vist keegi ei oska elada ega olla,,, Nendeta pole sind nagu nähtavalt olemas,,,

Üks päev,

Tuhandeid tundeid,

Tavaline poes käik võib olla vahel nauditav

 Tihti ei mõeldagi, kui nauditav võib olla tavaline poes käik... 

Käisin täna bussiga Luunjas poes. Avastasime Annabeliga lõunate busside aegade vahel jõuaks tunniga ilusti poes käia ja natuke jalutada ka. Et laupäeval ei saaks hästi Tartust tagasi...  Olen ennemgi mõelnud sellele, aga pole ise kunagi bussidega Luunjas käinud poes. Autodega küll. 

Bussijuhid olid hästi toredad.

Ma polnud nädal aega õues käinud. Seega ma nautisin  ka esimesi õue lumelõhnu. Nägin ka juba nukrat lumememme ühe maja ees. Annabel näitas ka Luunja poolt, kuhu mina polnud autoga sattunud. Ta käib Luunja koolis. Teerajad selged. 

Ja külmkapp ülisõbralik, siis on ikka oma silmaga valida söögikraami ülihea. Rahustav. 

Olen viimastel ajal suht tihti kellelgi poes miskit tuua. See pole ikka see. Kuigi mugav...

Sai ka naljatatud.  Nii vist valmistun jõulumaemmeks - vuntsid peaks värvima valgeks...

Kui vähegi võimalik, tehkem ja mingem ise. Liigutage,

Nüüd on bussiga lihtne sõita. Kaldtee sisse ja välja... Oli aeg, kus võeti mind sülle, pandi istmele, siis toodi ratastool bussi ja nii edasi. Sai sõidetud palju... Nüüd olen loobuja või siis mõtlen, kuidas lihtsam ja mugavam. Ka teistel... 

Hea, et Annabel ei lasknud täna loobuda väikesest jalutusest poodi,,, Kuigi ta tundus natuke väsinud, aga ta soovis ka minna jalutama... Mõlemale sobis😍💖

Vaarikakook päästab maailma...

 Kui tujutu ja kõik näib justkui tagurpidi.. siis tuleb teha vaarika - kohupiima purukooki. Ja südamerahu saab tulla tagasi. Meel hea. 

Videol on esimest korda Jaana hääl. Täiesti hea tõlge. Usun, et Jaanast saab hea tõlk. Kuigi ta ise kahtleb pisut... Nagu alati uued tüdrukud, kas saab hakkama ja keegi pole iseenda häälega rahul. Ka mina ei olnud oma häälega esinedes või videos rahul. Inetu hääl... Ei saa aru... Oi jumal... Nüüd olen uhke oma hääle üle!!! 

Aga jah, ma ei saa aru, miks mu head tegemiste plaanid katkevad või jäävad pooleli minust sõltumata. Miks ma üleüldse teen ja püüan olla ´toimekalt nähtav... Annaks alla. Kuid siis poleks jällegi mina ise. 

Mida tegelikult tahetakse öelda, milliseid uusi häid valikuid teha... Kindlasti usaldada iseend hetkes. Ja uskuda, et tulevad veelgi vägevamaid asju mu teele....

Elu on ju hea, kuigi olemine vahetevahel pagana keeruline...

Meestepäevaks

Kummaline, kuidas muutub maailm...

Omal ajal oli nagu meestepäev 23. veebruar - minu sünnipäeval. Üks põhjus, mida mulle räägitud on, miks olen selline eriline tüdruk, ongi, et sünnitusmajas oli väike pidu...

Ma ei tea...

Aga tean, mäletan et suured ´rääkisid ja naersid, et mul on peigmehi palju... Ja eks isegi olin natu uhke, et on sünna veidi erilisel päeval... kuigi vahel olin tige ka, et määriti poiste pähe, aga mitte tõsiselt ei määritud. Pool naljaga. 

Nõuka ajal oli armee ja meestepäev kuidagi ükssama. Ma polegi aru saanud, kas oli ükssama või... Pole süvenenud... 

Kindel on mu sünnipäev 23. veebruar ja nalja sai ka palju omal ajal.

Nüüd ununeb meestepäev mul tihti... Tuleb meelde, kui keegi räägib, et täna on meestepäev.

Meeste päevad võiksid olla iga päev. Nagu naiste päevad on iga päev. Mina tunnen küll iga päev naisena. Soovin ka iga päev enda kõrvale normaalsed mehi. Kas või tänavatel mees - möödujaid... Selliseid, kes teavad, kes nad päriselt on. 

Usun, et on olnd tore päev nii meestele kui naistele.

Iial ei tea, mis toob järgmine uus hetk

 Tolmuimejaga koristades võib sattuda hoogu, et lõpuks on toas jälle teistmoodi.     Alati on ju mõte, kuidas teha ruumi elamises juurde... Nohjah, füüsiliselt see ei õnnestu kuidagi moodi...  Aga hea on näha mingitki õhulist ja puhast muutust nelja seina vahel. Sai koht ka tulevasele jõulupuule... 

Hommikul ei mõelnudki, mis päev toob... Ega hommikuti ei saagi vist päevi täpselt ette plaanida. Ikka juhtub midagi, mida ei oska mõelda ega kirja panna. 

Hetkes tuleb olla kohal. 

Siis on kõik hästi. 

Kuigi praegu, õhtul, on mu südames mingi kurb ärevus, mis üleüldse elust saab... ja miks mina siin maailma hullumajas elan... Pool maailma läheb järjest rohkem hulluks... Minu meelest küll. Ma ei kuula ega loe ammu uudiseid, kuid seda, mida kuulen ja näen, kogen omal nahal - see teeb kõhedaks küll veidi. Valetaksin iseendale, kui see pole nii... Kuigi suudan paljude asjade üle naerda. Naer aitab uskuda, et kõik läheb hästi. 

 

Esimene lumi sulab alati ninaotsalt

 Hommik algas lumega.😀

Ärkasin. Akna taga lumine. Talvemuinasjutt. 

Siis tuli Jaana. Pistis lõhnapudeli korki sees oleva lumehunnikukeese mulle sülle. Seejärel toppisin nina lumme - mõnus värske valge lumelõhn. 😍 Nii vähe on vahel õnneliku päeva alustamiseks vaja.

Jah, nüüd hakkavad ka lume murede... Aga täna hommikuil naudisme esimest lund.

Kass Bongole lumi vist ei meeldinud. Väristas saba ja käpa - küüüülm.. 😂

Ei olegi nagu mitte midagi...

 Ei olegi nagu mitte midagi täna toimunud... Siiski iga hetk toimus ja toimub midagi 😉😍     Ka selliseid mitte midagi ütlevaiid päevi on vaja... 

Esimnesed tuuletaskud elus

Tehtud\!!!

Tuuletaskud. Neid ma polnud iial varem teinud. Kujutasin ette, et on jube keeruline teha... Tuli välja, et on aga väga lihtne. 

Kokkasime TransUnity Akadeemia perega Õie Pritsoni juhendamisel. Zoomis. 

Akadeemial  https://www.transunityacademy.com/ oli 11. november 3. sünnipäev. 💕 

Oli hästi vahva pühapäev. Nii zoomis kui ka mul Jaanaga omas köögis. 

Tulge sööma😊

Eile, täna, homme

 Need rõõmud... Mõni rõõm võib tunduta kurb, kuid see siiski hea rõõm... Eile sai palju asju tehtud ja kogeda ja taas linnaski käia...

Üle mitme mitme kuu käisin Raadil. Ammu tahtsin minna... Isadepäevalgi... Süda sai rahu - kuigi tean, et papa ja vanaema siiski hinged on hoopis mujal... Aga... Haud oli õnneks korras... 

Siis möllasin maalimajandusega. Tehtud maalidele oma nimega kotte. Kahju, kui kuskil tolmuvad, kuigi mul pole maalid iial tolmus olnud... Nimega kotte on kiirem kasutada näitusi kokku pannes. Samal ajal

 lugesin kirjutades üles, mitu maali on. Täna ei saa öelda, pooled maalid veel kotita... 

Bongol oli lõbus, pakkis ka end. 

Sain Mergelt omanimelise kaelaketti kingituseks.

Täna alusasin väikese enesearenguga.

Homme teen midagi, mida ma pole varem teind.

Tuulutasin ennast

Tuulutasin ennast ja leidsin enda taas üles. Vahel ei ole arugi saada, kuidas ma mängin iseendaga peitust 😀 Korra käisin linnas, bussidega. Mine korraks Kvartali ja saadki endale idee, mida võiks mõelda millal ja miks teha. Rohkem ma ei reeda. Kõik tuleb omal ajal 😉

Usaldamine

 Mis on usuldus...  

Usaldad iseend. Usaldad teisi. Kallimaid ja lihtsalt inimesi.  

Usaldad sõnu ja tegusid. Usald ka siis, kui tundub kuidagi vale või kummaline.... Usaldad oma kõhutunnet ja usaldasid siiski end veel, et pagana hea oleks eksida, et see kummalisust polegi,, Aga kui ikkagi on. Kui ilmneb vale usaldatud valena - usaldamine on tegelikult olnud õige. Tõena. 

Usaldus on tõsine tunne. Enda näeb. Kõhus. Naba ümber seespool.

Kuid kui usaldad valet, kas see on tõe usaldamine... Küllap on. 

 Igal ühel on omad tõed ja valed. Hea ja halb. Andestus. Armastus. 

Kõige alus on usaldus.

Usaldus on ka siis, kui usaldust pole. Siis usaldad usaldamatust.,.

Mida ja keda lõppude lõpuks usaldada?

Iseennast. 

Oma elu.

Tuleme kapist välja!

Nädala algus  o n olnud segaste mõtete ja tunnetega. Ja samas ei ole ka.
 On olnud väga häid mõtteid ja tundeid.

On olnud ümbermängimisi ja teisiti rallimisi, kui algsest plaanis oli... 

Märkmik-kalendris oli kirjas juba mitu kuud, et 11.11 viin läbi töötuba Sakus... Õigupoolest pidi olema kolm töötuba seal, kuid viimasel minutil jäid kaks ära - ei olnud osavõtjad...   

kindlasti on selle üle korraldajatel ja minul väga väga kurb meel. Sain aru, et projekt on hea. Anda omastehooldajate ja puudega laste vanematele tuge ja kogeda miskit uut. Igati asjalik ja vahva mõte.

Ma kandideerisin suvel. Mind valiti välja töötubade läbiviijaks.

Oli väga hea meel. 

Eelmisel nädalal oli töötuba mõnus vanematele daamidele. Teemaks rõõmu leidmine elus. Tagasiside hea. 

Aga jäin mõtlema hoopis selle peale, millal tullal ise kapist välja... Seejärel minna nelja seina vahelt õue... Laia maailma... Universumi leidmisele... 

See laia ja sügav teema. 

Kindlasti jätkan seda pikemalt lähiajal. 

Täna 11,11

Kõigele vaatamata oli vägev päev.

Kõik algab siiski iseendas...

Kapistki välja roniminegi...

 

Need maalid, need näitused...

 Ajalooline päev - kaks näitus korraga tõin koju Savernast ja Piigastest. Kohad üksteisest kuue kilomeetri kaugusel... Ma ei mäleta, et oleks kaks näitus ühel päeval koju toonud. 

Autot on vaja suuremat. Täna oli auto tagaots maalikotte täis. Ratastool maalide all... Elamist vaja suuremat. Ma ei mahu varsti maalide vahele ära 🙂🙃

See roosa king ootab lavale minemist

 

Tean küll juba, mis lavale lähen nende kingadega 😉😀

Eile päkapikk oli need kingad pannud ukse taha. Jälle. Mul käivad päkapikud aasta läbi... 😀

Eile  tantsides läks veidi taas king katki. Minul on see traditsioon, et tantsides lõhun kingi 😂 Hea on see, et kingi mul on palju. 

Täna mõtlesin, et kirjutan  eilsest peost pikemalt... Aga pidu oli hetkede tunded - neid on võimatu täna  uuesti täpselt samana tunta, ammugi kirjutada... Sain selguse, et möödunud hetked ongi möödas... Südamesse ja kehasse jäävad olnud väga head tunded. See on see päris rõõmu läbielamine.  

Sillaotsa kooli 260 aastapidu🙂

 Meie klass - fantastiline klass. 💖

Mina polnud 41 aastat pärast lõpetamist klassi näinud ning ometi oli kõikidel tohutult siiras hea meel mind näha, ja minul neid Arvasin ekslikult, kes mind ikka mäletab.... Aga klassikaaslastel oli tõesti hea meel mind näha ja mul neid. Seletamatu armas tunne Lõputantsu tantsisime kõik koos ringis Regatti laulu - muusika saatel

Tuhat tänu isiklikud abistajad Jaana ja Hanna, et sain minna kokkutulekule

Sillaotsa Kooli vilistlaste kokkutulek on täna  õhtupoole.

Saan siiski minna. 

Tänase lõunani kahtlesin.  Sest küsimus oli, kuidas kohale jõuda... See tähendab, auto küsimus.

Ma soovisin väga minna. Lahendus sai leidud.

Sillaotsal lõpetasin 8 klassi 1984 aastal. Sillaotsa mu lemmik kool. 

Kunagi varemalt pole vilistlaste kokkutulekul käinud - on nagu aeg.

Saku Päevakeskuses töötuba eile

 

Kardinad kodu akende ette!

"KUIDAS KARDINATEGA KODU KAUNISTADA

Kardinad on rohkem kui pelgalt valguse reguleerijad – need raamivad vaate ja loovad ruumi meeleolu. Õigesti valitud kardin muudab toa kõrgemaks, avaramaks ja sidusamaks. Alustada tasub akna ja valguse iseloomust: kui ruum vajab valgust, vali õhulised, poolläbipaistvad kangad; kui soovid hubasust ja privaatsust, sobivad raskemad materjalid nagu samet või tihe linane kangas. Tegelikult on võimalusi veelgi enam, huvi korral vaata lisaks siit https://www.avakate.ee/tooted

Värv ja muster on kardinate puhul olulised kujunduselemendid. Neutraalsed toonid rõhutavad ruumi rahu ja harmooniat, julgemad toonid või mustrid lisavad isikupära ja energiat. Kardin võib peegeldada ka aastaaegade vaheldumist – suvel heledad ja õhulised, talvel soojad ja sügavad toonid. Oluline on, et need haakuksid ülejäänud sisustuse värvipaletiga.

Viimistluse ja detailide abil saab kardinad muuta tõeliselt isikupäraseks. Dekoratiivsed kardinapuud, sidusribad või eriline õmblusviis annavad neile peene viite käsitööle ja tähelepanelikkusele. Nii saab kardinatest mitte ainult praktiline, vaid ka esteetiline osa kodu tervikust – detail, mis ühendab valguse, ruumi ja inimese meeleolu ühtseks tervikuks."

--------------------------------------------------------------------------------------------------------------

Sain Marguselt, kes toetab mu kodulehte, sellise toreda hästi koduse ja minuliku soovi, et natuke reklaamida Avakate firmat. Seda ma nüüd teen! 

Omalt poolt võin öelda, et minu jaoks kardinad olulisemad sisustuselemente, mis loovad kodust kodu. Mulle endale meeldivad kodus tekstiilkardinad.

Kindlasti, kui saan endale uue kodu, Võlumaa, ja ka ateljee-galerii, siis ehk Avakattega kontakti. Ateljee-galeriis võivad olla ka nt rulood. Veel, ma tahaks puldi abil juhitavaid kardinaid 😉

Siis kui nutune aeg...

 ... tuleb iseendale naeratada ja mängida kodus ilu ja juuksurisalongi. Tegelikult ka kõige suuremas pisaravoolus on head ,,. Olen uhke oma juuste üle 💖

Täna helistati. Viimasel ajal helistavad võõrad. Ütlevad kummaliselt head. Täna lausa nuteti, kui imeline olen... Sõna otseses mõttes nuteti. Mina naeratasin häälega, et kõik on ju hästi. Minuga on  korras... Sain aru lõpuks, et temal on probleem... Aga   ma polnud aastaid midagi sellist kogenud, et  minust teada saamine ja mu maalimisanne vallandab kellelgi esimese hooga nuttu... Noorena olen küll kord paar sellist asja kogenenud, et nutetaks, kui vaesekene olen... Andeks, ma pole vaeseke.  Isegi mitte praegu. Lihtsalt keeruline aeg on. Mõtlen, et mind tahetakse aina veel proovile panna, mida suudad. See on nii lahe ja äge. 

Jutuajamine polnud pahatahtlik. Mulle kummaline pisut... Olin kuulaja...  Aga sain teada endale, et pean ikka tegema maalimis töötube, sest minuga tahetaks maalida.....

Värviline või värvitu...

 

Kas ratastoolis istumine ongi hall värvitu elu või ikkagi on värviline? 

Päris palju olen seda mõelnud... Mina ise olen eluaeg teadnud, et erivajadus ei ole mingi takistus elu elada. Aga mõeldakse palju teistmoodi, et kui olla ratastoolis, siis oled aheldatud kuhugi... Mina ei tea, kus see ahel on või mis see on.     Või on hirm lihtsalt elamise ees..

Vahest on mulle sõnad suhu pandud.et olen iseenda vang... See on teiste poolt vaadatud. Mina ise usun, et mu hing armastab minu keha ja mina armastan neid koos. Nii säran ja lendlen isemoodi, tihti ratastooliga.  

   

Väga palju on mulle öeldud, et oled võitleja... Kellega ma võitlen? Iseendaga? Ma ei viitsiks iseendaga võidelda ega kellegi teisega, minu meelest oleks see päris naljakas. Ma soovin olla täpselt selline nagu ma olen, siin ei ole võitu ega kaotust.

Eluga võidelda pole võimalik.. Elu on kink.  Küllap on   mul ka ülesanne kink säravamaks muuta  lahti arutades. 

Mõnikord on mul  tunne, et nagu minu abitust kasutakse lahkesti ära  Arvates, et

 nii tuuakse mu ellu midagi juurde, mida ma ilma  "heateona" ei saaks...    Olen samas ise piisavalt lahke uskudes, et sellistel sõpradel pole muud võimalus kui mind lohutada ta enda hädades... Aga see ei aita kumbagi meid... Alati on muud paremad võimalused. Igaühele. 

Täna hästi segane postitus... Või siis, ehk selge - vähemasti minu jaoks. 

Täna valin iseenda. Oma kodu, kus olen ise  perenaine. Keegi ei saa öelda, et mul pole kodu, on korter... Tean, ütleja ise otsib aastaid kodutunnet kaaslaseks alkohol. Täna sai minu piir täis. Kohe viimase piirini. On asju, mida ma ei suuda elus kannatada, mida ei salli ja ei hakkagi sallima. Üks neist on alko joomine oma kodus.  Olen iseendale lubanud, et mu kodus enam keegi ei joo. Ma ei räägi pokaalist aastas kord või paar.. Vaid, kui tullakse külla või tahetakse olla päev paar ja hakatakse luba küsimata jooma - on talumatu ju. See kurb, et    nii teeb  mu kunagine hea mees - abistaja, keda pean sõbraks... Aga kas ikka on sõber... Kasutab lihtsalt minu puuet ära ja mu kodusoojust... 

Olen lahke ja mu koduuks on alati avatud. Kuid mitte nii viisi. 

Olen küll ratastoolis, kuid  mul on väärtus. Väärtus väärt abi järele. Mitte purjus oleva abi järele... Ennem saan ise hakkama. 

Olen omaenda printsess. 

Ma pole pooli asju, mis toimunud, kirjutanud ning usutavasti ei kirjutagi kõigest mitte kunagi. Täna aga pidi tulema pisut teistsugusem postitust elust ratastoolis. Praegu ise ka ei usu, kuid ütlesin sõbrale täna mine ära ja päriselt. 

See on elu.

 Minu elu.

Ma ei saa olla päästja, kes ei taha end päästa. Tema arvab jätkuvalt, et alkohol päästab. Las siis arvab.. Ehk tuleb päev, kus  mõtleb teisiti... Veel pole hilja. Valik jääb.

   Minu elus on ka tumedamaid varjundeid. Nagu kõikidel. Pole minagi teistmoodi. 

 

Tegelikult olen eriliselt tavaline naine, kes igatseb ja soovib lennata värviliselt ja säravalt.  Püüab olla omas energias.