Videos muu hulgas natuke naljaga räägin, kuidas internetita olin eile pool päeva tänase hilishommikuni. Kõik on korras, kuid... Eile oli just abistaja Kristi ära läinud (üle pika aja tuli taas appi, sest terve nädal füüsilise abiga kuidagi lapes. See tähendab, et taas mõtlen, mitu abistajat mul vajan, et minul ja neil hea on oma elu elada. Vähemasti jõuluajal ja aasta lõpus - aga see on teine pikem ja igavene teema. ), KUI avastasin, et mu pole netti.
Ruuteri restardi tegemisest ei piisanud. Oli vaja esikust lae alt peasüsteem korraks välja tõmmata ja tagasi panna stepsli - mina ei saa ju. Pole nii pikki jalgu.
Mõtlesin naabreid, kes võiks hetkeks appi tulla... Ei mõelnud kedagi välja.
Olin küll Jaanale lubanud nädala kodus olla, aga kutsusin hommikuks appi... Ühe õhtu ja öö saab ju netita hakkama. Annabel pidi küll tulema täna õhtul... Kuid ma ei oleks tahtnud nii kaua netita istuta.
Sain eile omi asju teha, mis ei olnud netiga seotud. Osa kirju, mis eile vastata, jäid vastamata küll...
AGA taas, nii väikene abi puudumine täpselt sel hetkel, kui abi vaja on, võib olla takistus või ... kogunisti elu - surma küsimus. KÕIKIDELE. Mitte aind erivajadustega inimestele. Nagu mulle.
Millal saadakse sellest aru ka sotsiaalsüsteemiski. Asi pole vaid söömises ja pissimises, mille järgi määratakse kõrvalabi ehk isikliku abistaja tunde. Asi on palju palju rohkemas.
HINGAMISES.
ELUS OLEMISES.
OMA TÄISVÄÄRTUSE ANDMISES.
Ma ei tea, kas keegi panigi eile tähele, et ma pole netis nähtav...
Või mitu aega läheks selleni, kui keegi hakkaks mõtlema, kus olen ja / või ehk vajan abi... Mida iganes võib ju olla..,.
Ma ei karta üksi olla.
Kuid vahel teeb teiste, eriti ametnike arvamused ja hinnangud mu elust nõutult kurvaks...
On jõulu eelne aeg...
Kõik on ju tegelikult hästi.
Imelised imed on ka võimalikud.
Hoidke iseend ja oma kalleid.💕
Ma armastan ja kallistan teid, mu armsad lugejad ja jälgijad 💕
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar