Aasta lõpuks väga naiselikku.
Naiseks olemist.
Mul on päkapikk, läbi aasta muideks, kes aegajalt toob kingade kotti ukse . Tänagi tõi. Tõsi jutt. Vaata tore ju.
Arvatakse ehk ikka, et miks mulle tikkkontsad. Päkapikk teab vägagi hästi, et ma ei kõnni... Kuid ta usub koos minuga, et mitte kõndimine ei takista naudita hetkekski jalas või kapis olevaid kontsi. Olen veendunud olla, et pea iga naine igatseb kordki elus tõeline naine. Ilus ja veetlev... Isegi siis, kui mõnd riideeset või tikkkontsi ei saa kanda, võiks silmadelegi rõõmu, kätte võtmiseks... Seegi on ju nauding...
Ega poeski ei osta kõike. Vaatame. Naudime. Kujutame. Siin mõtlesin sama umbes.
Mul ka palju kingi, mida olen ainult proovinud. Kuid kandnud pole. Pole kuhugile minna. Veel. Pole veel lavasid... Lihtsalt igapäevaliselt ma ka ei paneks jalga... Siiski vahel on pagana hea tunta ja vaadata, issake, kui naiselik olen ikkagi...
Täna tuli hoopis kingadele otsa vaadates loov mõte - võiks hakata kingi laenutama või miskit sellist... Ikkagi kellegi kunstniku kingad... Mulle endale tundub nii mõnigi paar vägagi ekslusiivne... Vähemasti minu jalas...
Vahel naeran omaette, et küll on hea, et ma ei kõnni - arvatavasti niisugustel tikkudel ei oskakski ma püsti seista...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar