Kuulan ja kuulen lugusid... Üha enam tundub mulle, et ka mõistmisega on midagi viltu... Ei suudeta toetada ega ammugi mõisteta...
Alati peab nagu mingi probleem või jama olema, et olla teisele olemas. Nii pea, kui hakkab jama või probleem lahenema - otsitakse uus häda, miks küll tal nii pagana hästi minema hakkab. Miks ta ei kuulanud mind... Kui veel kukub, siis ei ole mind talle olemas...
Kuulen niisuguseid lugusid tükkimal ajal siit ja sealt. Ühelt ja teiselt,
Kõhetus tekitab.
Mõtlen, kas tõesti on lihtsam mõista jamasid, teha veel rohkem jama juurde mitte mõistes endki ega usaldades. Olles ise pidevas pinges... KUI mõista, et pärast mõõna tuleb tõus. Halb saab ju heaks.
Kuidas teha head, kui ei osata mõista, mis on hea... Jamasidki on vaja. Vastasel juhul ei nähtagi head ei iseendas ega ka teises,
Õnnelik olla on inimloomuses. Minu meeles küll. Siis hea kerge olla. Palju lihtsam elu. Õnn ei ole vaid lilled ja liblikad, vaid ka jamades välja rabelemine. Rahulolu iseendaga.
Aga polda räägitud piisavalt palju õnnest.
´Ikka sellest, kuidas muresid ja jamasid ületada, siis taas uuesti kukkuda... aga kuskil vahepeal on õnngi, et üldse näiteks hingatakse.
Kitsas on vahetevahel mõistmise...
Tänulik tuleb olla ka õnnele.
Vahet pole, kui kaua see kestab... Õnnesid on tuhandeid. Ei saa mõelda, et olemas on üksainus suur õnn.
Kui ollakse õnnelik, siis ollakse pisut murelikki. See osa õnnest.
Õnn võib lõpeta, ja kohe alata ...
Õnnel on pisaraid.
Õnnel on mälestusi... Öeldakse küll, et minevikust tuleks lasta lahti... Aga head mälestused kannavad kergesti edasi... kui neid halvaks ei mõelda, mida tihti tehakse, et tunda õnnetuna...
Olen tõesti õnnelik, et kolmkümmend viis aastat olen olnud oma nimega... Selle ajaga on olnud palju igasuguseid emotsioone õnnest ja hetkel olen tänulikult õnne tundes, et julgesin õnne väljakutse vastu võtta... Kasvada ja areneda, saada täpseks selliseks nagu olen siin ja praegu... Kõigele vaatamata.
Ilus segane postitus tuli õnnest.
Õnneteemal võiks kirjutada hommikuni... Kuid hommikul sõidan Tallinna. Usun, et homme on õnn kohtuda kallite ja armsate inimestega.
Mõista tuleb sedagi, et õnnelik hing vajab väga sageli tuge ja mõistmist. Mõistmine algab iseenda mõistmisest... Kõik oleme õnnega koos hinged, sest me lihtsalt elame ning otsime oma õnne.Tunnistamata, et see lõpmatu õnn on juba leitud, on meie endi sees.
Ehk on aeg pahurpidi mõistmine õigepidi keerata...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar