Õhtusöök mõeldes tänuga 2025-le

 

Naistekas

 

´Vana-aasta naistekas Maarja, Nansy ja Mirjamiga.

Pildid Nansylt. Tema tegi ka mind Maarjaga tibideks.

 

Kui neis kingades tantsin... 😅

Aasta lõpuks väga naiselikku. 

Naiseks olemist. 

Mul on päkapikk, läbi aasta muideks, kes aegajalt toob kingade kotti ukse . Tänagi tõi. Tõsi jutt. Vaata tore ju.

Arvatakse ehk ikka, et miks mulle tikkkontsad. Päkapikk teab vägagi hästi, et ma ei kõnni... Kuid ta usub koos minuga, et mitte kõndimine ei takista naudita hetkekski jalas või kapis olevaid kontsi. Olen veendunud olla, et pea iga naine igatseb kordki elus tõeline naine. Ilus ja veetlev... Isegi siis, kui mõnd riideeset või tikkkontsi ei saa kanda, võiks silmadelegi rõõmu, kätte võtmiseks... Seegi on ju nauding... 

Ega poeski ei osta kõike. Vaatame. Naudime. Kujutame. Siin mõtlesin sama umbes.

Mul ka palju kingi, mida olen ainult proovinud. Kuid  kandnud pole. Pole kuhugile minna.     Veel. Pole veel lavasid... Lihtsalt igapäevaliselt ma ka ei paneks jalga... Siiski vahel on pagana hea tunta ja vaadata, issake, kui naiselik olen ikkagi... 

Täna tuli hoopis kingadele otsa vaadates loov mõte - võiks hakata kingi laenutama või miskit sellist... Ikkagi kellegi kunstniku kingad...  Mulle endale tundub nii mõnigi paar vägagi ekslusiivne... Vähemasti minu jalas... 

Vahel naeran omaette, et küll on hea, et ma ei kõnni - arvatavasti niisugustel tikkudel ei oskakski ma püsti seista...

Jõuluhetked...

 Jõulunädalavahetus on olnd hästi imeliselt ilus ja tihe. 

Sai ise kallite  juures käia. Käidi mul külas,. 

Tegime väikese TM Loovuse peo. 

Tõesti see, et olin jõuluööl üksinda, on topelt rõõmuna tagasi tehtud. 

Olen tänulik. 

Usun, et aasta kolm viimast saavad olema ka imeliselt head.

Mõned pildid vaid jõuluhetkedest😃

Tänasel jõuluööl

Olen üksinda. Tegelikult olen Kass Bongoga. Seega ei saa öelda, et päris üksi olen.

Õhtu nagu ikka õhtu... Lihtsalt natuke pidulikum. Imelisem. Võib - olla kujutan ka ette, sest jõuluõhtust ja jõuluööst räägitakse ja mõeldakse imede ajast... See on imeline, kuidas kõik ühel hetkel üheskoos loodavad parimat ning siiski igalühel omad lootused.

Aind laud on kaetud. Tavaliselt panen söögi külmkappi... Süüa on pisut rohkem, kui jõuan ära süüa... Aga olen tänulik, et salatit ja verivorsti - hapukapsaid. 

Piparkoogid on tõesti head. Sulatavad suus.

Jõuluvana saatis imelisi emotsioone kingitusi. Neid ei saagi kohe käega katsuda või lahti arutada...  

Kas ootasin just sellist jõuluööd ... 

Valetaksin väheke, kui jah ütleksin ... Ma ei usu, et meist keegi sooviks sügaval enda sees imelisel jõuluööl päriselt üksi olla... Kuigi  inimene on  alati iseendaga. Ka mina olen iseendaga. Ja vahel on nii hea olla endaga sõber ja mitte vahel, vaid iga hetk olla endaga sõber. Endaga olla koos.

Ilus öö on olnud.     Tegelikult ka,

Jõululaupäevahommikul...

 ... oli mu pisike kuusk veel  pisim - ta mahtus kingituste varju... Mina ja Kass Bongo istusime jõulupuu ette... Aga mul on ilus jõululaupäev. Kingitused... Jõulupuukene... Kuuseoksadki... Puhas ja hubaselt armas kodu... Südames rõõm... Oi, kui palju pisiasju, mille eest olla tänulik. Väga tänulik.

Jõululõunagi oli Annabeli ja Jaanaga. Isegi Bongo istus jõululauas. 

Jõuluõhtul, praegu olen üksinda.. Siiski Bongoga... 

Jõulukallid meilt kõikidele! 💕💖

Need piparkoogid

 

Jõulurõõm on ka piparkookide tegeminegi. Täna on mul piparkoogikunsti päev ja öögi 😉

Päeval kaunistasime Annabeliga kahekesi. Mulle jäi veel õhtukski, võib olla hilisööni ilusat mäkerdamistööd. 😋😅 Piparkooke sai kohe nii palju, kolm panni täit.

Glasuurtuutud aga pole ikka veel jala jaoks mugavad kunsti loomiseks... Kuid igal jõul saan hakkama piparkookidega

Selle aasta piparkoogitaigen oli nüüd küll erilisem - Võnnu Lasteaia Värvukese laste ja õpetajate tehtud ja nad kinkisid mullegi

Aga mul pole aimu, kuhu olen pistnud piparkoogivormid Suurim mõistatus.

Õnneks klaasiga sai ümarikke piparkooke.

Mulle endale meeldib Annabeli "Mamma Tiia ratastooli" piparkook.

Jõulukingitusena Tallinnas ja Sauel

 

Saingi teha kahe päevase kingituse endale. Soovisin seda vist kuu aega... Ega enne eilsest õhtust polnud see veel kindel, kas õnnestubki... Õnnestus.  

Täna koju tagasi sõites olime Hannaga väga tänulikud ja õnnelikud, et meil oli koos jälle kaks rõõmsat ja asjalikku päeva.

Mina kohtusin kallite inimestega.

Katiga.

Marjuga.

Liia ja Heikiga. 

Käisin kursusel Sõbraks endaga. Kohal. Nii hea on kohtuda uude inimestega päriselt. Mitte ainult zoomis või facebookis, läbi ekraani... 

Usun, et olles ise endale kink, olin pisi kink ka kõikidele, kellega ma kohtusin... Tunnete kink eelkõige... 😉😍 

     

Pahurpidi mõistmine või... Tasub olla siiski õnnele tänulik

 Kuulan ja kuulen lugusid... Üha enam tundub mulle, et ka mõistmisega on midagi viltu... Ei suudeta toetada ega ammugi mõisteta...

Alati peab nagu mingi probleem või jama olema, et olla teisele olemas. Nii pea, kui hakkab jama või probleem lahenema - otsitakse uus häda, miks küll tal nii pagana hästi minema hakkab. Miks ta ei kuulanud mind... Kui veel kukub, siis ei ole mind talle olemas... 

Kuulen niisuguseid lugusid tükkimal ajal siit ja sealt. Ühelt ja teiselt,

Kõhetus tekitab. 

Mõtlen, kas tõesti on lihtsam mõista jamasid, teha veel rohkem jama juurde mitte mõistes endki ega usaldades. Olles ise pidevas pinges... KUI mõista, et pärast  mõõna tuleb tõus. Halb saab ju heaks.

Kuidas teha head, kui ei osata mõista, mis on hea... Jamasidki on vaja. Vastasel juhul ei nähtagi head ei iseendas ega ka teises, 

Õnnelik olla on inimloomuses. Minu meeles küll. Siis hea kerge olla. Palju lihtsam elu. Õnn ei ole vaid lilled ja liblikad, vaid ka jamades välja rabelemine. Rahulolu iseendaga. 

Aga polda räägitud piisavalt palju õnnest. 

´Ikka sellest, kuidas muresid ja jamasid ületada, siis taas uuesti kukkuda... aga kuskil vahepeal on õnngi, et üldse näiteks hingatakse. 

Kitsas on vahetevahel mõistmise... 

Tänulik   tuleb olla ka õnnele.

Vahet pole, kui kaua see kestab... Õnnesid on tuhandeid. Ei saa mõelda, et olemas on üksainus suur õnn. 

Kui ollakse õnnelik, siis ollakse pisut murelikki. See osa õnnest. 

Õnn võib lõpeta, ja kohe alata ...

Õnnel on pisaraid.

Õnnel on mälestusi... Öeldakse küll, et minevikust tuleks lasta lahti... Aga head mälestused kannavad kergesti edasi... kui neid halvaks ei mõelda, mida tihti tehakse, et tunda õnnetuna...

Olen tõesti õnnelik, et kolmkümmend viis aastat olen olnud oma nimega... Selle ajaga on olnud palju igasuguseid emotsioone õnnest  ja hetkel olen tänulikult õnne tundes, et julgesin õnne väljakutse vastu võtta... Kasvada ja areneda, saada täpseks selliseks nagu olen siin ja praegu... Kõigele vaatamata. 

Ilus segane postitus tuli õnnest. 

Õnneteemal võiks kirjutada hommikuni... Kuid hommikul sõidan Tallinna. Usun, et homme on õnn kohtuda kallite ja armsate inimestega.

Mõista tuleb sedagi, et õnnelik hing vajab väga sageli tuge ja mõistmist. Mõistmine algab iseenda mõistmisest... Kõik oleme õnnega koos hinged, sest me lihtsalt elame ning otsime oma õnne.Tunnistamata, et see lõpmatu õnn on juba leitud, on meie endi sees.

 Ehk on aeg  pahurpidi mõistmine õigepidi keerata...

Valgus sini - rohe - punane

 

Jõuluajalgi miskit mõtlemisainet...

 Videos muu hulgas natuke naljaga räägin, kuidas internetita olin eile pool päeva tänase hilishommikuni. Kõik on korras, kuid... Eile oli just abistaja Kristi ära läinud (üle pika aja tuli taas appi, sest terve nädal füüsilise abiga kuidagi lapes.  See tähendab, et taas mõtlen, mitu abistajat mul vajan, et minul ja neil hea on oma elu elada. Vähemasti jõuluajal ja aasta lõpus - aga see on teine pikem ja igavene teema. ), KUI avastasin, et mu pole netti.

Ruuteri restardi tegemisest ei piisanud. Oli vaja esikust lae alt peasüsteem korraks välja tõmmata ja tagasi panna stepsli - mina ei saa ju. Pole nii pikki jalgu. 

Mõtlesin naabreid, kes võiks hetkeks appi tulla... Ei mõelnud kedagi välja. 

Olin küll Jaanale lubanud nädala kodus olla, aga kutsusin hommikuks appi... Ühe õhtu ja öö saab ju netita hakkama. Annabel pidi küll tulema täna õhtul... Kuid ma ei oleks tahtnud nii kaua netita istuta.

Sain eile omi asju teha, mis ei olnud  netiga  seotud. Osa kirju, mis eile vastata, jäid vastamata küll... 

AGA taas, nii väikene abi puudumine täpselt sel hetkel, kui abi vaja on, võib olla takistus või ... kogunisti elu - surma küsimus. KÕIKIDELE. Mitte aind erivajadustega inimestele. Nagu mulle.

Millal saadakse sellest aru ka sotsiaalsüsteemiski.   Asi pole vaid söömises ja pissimises, mille järgi määratakse kõrvalabi ehk isikliku abistaja tunde. Asi on palju palju rohkemas. 

HINGAMISES.

ELUS OLEMISES.

OMA TÄISVÄÄRTUSE ANDMISES. 

Ma ei tea, kas keegi panigi eile tähele, et ma pole netis nähtav...

Või mitu aega läheks selleni, kui keegi hakkaks mõtlema, kus olen ja / või ehk vajan abi... Mida iganes võib ju olla..,.

Ma ei karta üksi olla.

Kuid vahel teeb teiste, eriti ametnike arvamused ja hinnangud mu elust nõutult kurvaks... 

On jõulu eelne aeg... 

Kõik on ju tegelikult hästi.

Imelised imed on ka võimalikud.

Hoidke iseend ja oma kalleid.💕

Ma armastan ja kallistan teid, mu armsad lugejad ja jälgijad 💕

Hästi imeline ja kummaline aasta lõpp...

 Kõik on hästi. Imeliselt hästi.

Samas ei ole ka nagu hästi. On mõned asjad, mis tahaks kiiremas korras paremaks muutmist -  siis oleks aastale ilus enda vääriline punkt pandud.

Sügisest saadik on mu elu olnud nagu ameerika mäed.. Iga päev üles - alla... Hea ja halb, hea jääb alati peale ja kõrgemale...

KÕIK ON VÕIMALIK

 Väga täpne info suurseminari, mis ei ole vaid seminar - vaid palju palju rohkem,  saab Carmeni kodulehelt https://training.carmenpritson.ee/koikonvoimalik 

Naised armsad, me kõik oleme ainult naised, kes vahel oleme väga väsinud ning ei teagi, miks üleüldse  elame... Kuid samas igatseme me kõik naistena uut algust ja vägevust kui ka õrnust. Me ei suuda aind olla vapralt naeratavad...

Naistena soovime olla naised. Kõige imelisemas tähenduses.

Kõik on veel võimalik.

Ole lihtsalt Pärnus 28. 02. - 1.03.2025 kõik võimalikkuse ruumis kohal ning usalda julget naisena iseend. Seal oled hoitud.

Üllatavad ja head muutused sinus endas ja sinu elus on võimalikud igas hetkes, kui lubad ja lased tulla. Hirmuta.  

Kõik ongi võimalik, 💖

Päkapikust maal...

... valmis mul laste ja õpetajate ees umbes paarikümne minutiga. Kinkisin maali lasteaiale, 

Lapsed ja üks õpetaja proovisid samal ajal ka ise joonistada. Tuli välja küll.

 

Tänukiri

 ... Võnnu Lasteaialt Värvuke, kus käisin täna  lastele maalimast ja õpetajatega rääkimas natukene.

101 näitus Võnnu Lasteaias Värvuke

 Väikene näitus jääb vaatamiseks 12. jaanuarini. 

Jõulukontserdil Pauluse kirikus

 

    Naiskoorid.

Annabel laulis Emajõé õed kooris.  Loodan, et mäletan koori nime õieti...

Ta kutsuski mind ja Jaanaga.

Jalutasime siis kodust Vana-Kastresse bussile. Siit ei sobinud bussiajad kontserdiajaga. Minu jaoks oli nii tore üle aastate jalutada bussile Vana-Kastre bussile..

Kontsert oli hea. Jäin mõtlema, et aind naiskoore polnudki ennem kuulamas käinud...

Tibupusakleit

 Hommikul jõudis Jaanaga minuni mu tibupusakleit minu oma "Tibud peos" maaliga 😍💖💖💖 Kleidi valmise lugu on suht kiire ja uskumatu. AGA VÄGA ÄGEDALT ARMAS💖

Tuhat tänu Piret Kaarlõp-Ausmeel ja Horos Shop 💖💖    Ka oma kursusekaaslastele, kellega oleme kevadest teekonnal ole oma bränd

Õhtul pikemalt

 

Millalgi soovin ka aknale joonistada!!!

Millalgi soovin ka aknale joonistada!!! Omaenda suure parema varbaga 😂 Siis, kui keegi hoiab mind kätel või kui on tõstuk, õnnestubki lühiajalist püsivalt kunstiteost  joonistada...   Kõik on võimalik!

Ei saa vaid mind keelata. 

Kunsti tegemiseks pole keegi kunagi vana või miski takistus ees... Tuleb olla lihtsalt loov ja enda kunstiannet müüma...😉

Need päkapikud Annabelilt. 

 

Kõik on võimalik

NAISELE, aga ka mehele, kes soovivad ja igatsevad olla iseendas iseendaga kohal ja teineteisega parimas suhtes, et elus on kõik on võimalik - see sündmus on just teile 28.02 - 1.03. 2026, Pärnus. Eriti NAISELE, kes otsivad ja igatsevad naiseks olemise loovust, julgust, inspiratsiooni. Selles ruumis on kõik võimalik ning hoitud ja saad iseend naisena hoida.

See ilus helisev Õ

Laulututunnis harjutasin taas täishäälikutega laulma. See pidev trenn häälele, aga ka kogu kehale. Täna avastasin, et õ-d polegi nii miljon korda suust välja tulnud... Päris  keeruline, või õieti harjumatu oli õ-ga sõnu selgelt hääldada ja laulda... Seekord õpin laulu, mille eesti keelses tekstis ongi palju õ-d sõnades.

Tunni lõpus olid mu häälepaelad tänulikult väsinud. Õ hakkas tulema... 

Naljakas, mille kõigega olen harjunud, ning ei mõtlegi, et saaks ju veel paremini... Üks väike õ võis olla ka mu mugavustsoon hääldamise juures. Nüüd peaks olema küll kõik täishäälikud miljon üks korda läbi harjutatud...  Ja täishäälikutes on minu selgema häälduse / kõne võtmekene. Seda pean ma meeles pidama. 

Endal veel üks ilus moto:

Õnn on olla õnnelik  😊

Minu blogi - koduleht 20

Täpsustan kuupäeva ja koha hiljem. Jälgige reklaame! 😉

Seni vaadake seda videot! 😊