Postkontoris ma polnud aasta käinud. Ma kogusin eelmise maalid ühte paki... Postkontoris saime Hannaga suure hämmingu osaliseks - kui ise e-keskkonnas vormistada paki saatmine, siis on poole odavam, kui lasta teenindajal seda sama asja vormistada. Ka pisut keerulisem... Me Hannaga ei olnud selleks valmis... Kodus vormistades oleks vaja kaalu või siiski minna postika pakki kaaluma ja sildi peale saama...
Ühesõnaga, keerukas süsteem.
Teeme inimestele mugavamaks tugitoolist tõusmata. E-elu 😆
Koondame töökohti...
Saan aru, et e-maailm areneb ja muutub, kuid... Vanasti olid postimajad ka suhtlemiskohad, eriti vanematele inimestele... Mullegi tõi postimees pidevalt kirju koju... Samas postitöötajad, kes on vanemad juba, neil on vast suht keeruline miskit uut õppida... Kuigi jah, kõik on võimalik.
Ja kui kõik hakkaks looma, näiteks maalima, siis oleks veelgi keerulisem mul omanäoliseks jääda ja ka maale näiteks müüa...
Sellised mõtted täna.
Aga postkontori teenindaja Maire - laual oli sellise nimega silt - oli hästi sõbralik ja abivalmis. Hoidis ust lahti sisenedes ja väljudes meile.
Hea oli ka taas üks kord päevas süüa. Söömas käia.
Viimasel ajal sööngi korralikult kord päevas. Ja on hea.
Hea oli üle nädala jälle õue õhku hingata.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar