Lool eile

 

Loo Kultuurikeskuses tegin ühe loova näituse "Armastus värvides", mis on tänasest 2. korruse koridoris näha. Meid Hannaga aitas keegi härra maale üles riputada. Ma tõesti ei tea, kes kultuurikeskuses on ja ma ei tea ta nime ka, aga härra oli imetore. Ta rääkis väga elavalt ja säravalt, et ta teeb ise fotosid, näitas meile ka väga ilusaid pilte loodusest. Suur aitäh talle abi eest! Ja heade sõnade eest! 

Näitus sai üles. Kuid mul on teist korda elus tunne, et ma ei teinud päris näituse tööd. Midagi mulle endale ja ka Hannale jäi nagu puudu... See võis olla tõesti avamine või kultuurikeskuse tavaline argielu, aga ma ei näinud peale selle härra mitte kedagi! Ja see oli päise päeval. 

Ma ei ole pahane, ega ka nukker, aga see eilne tunne minu sees on hästi kummaline... Kui selliseid näitusi peaks rohkem olema, kus ma lihtsalt panen maalid kuhugi ning kui ma ei saa vaatajatega otsekontakti, siis mul hakkaks lihtsalt igav näitusi teha! Täpselt selline tunne mul oli, kui mitte enam Lool, aga juba Sauelt hakkasime kodu poole sõitma. 

Ma siiski loodan, et kui lähen märtsis näitusele järgi, siis ma kohtun ka mõnede Loo inimestega! 💕