Vahva, et lõpuks on siiski lumi... Külm...
Jälle igatsus ahju või kamina järele... Mõnsa oleks istuda tule ees... Kindlasti oma majas on vähemasti kiamin ja siis olen ka puudega, ihhii ... Küll see unistus varsti täitub, et mul omal võlumaal majas kamin puudega... Silme ees juba on...
Kõik on võimalik.
Meenus aastaste tagune pilt, kus unistasin ka... Siis siis olin... vist ka 25 nagu praegugi... Mu hing tunneb nii... Pilt tehtud 2007... Mul muutub ainult juustevärv.
Kõik on võimalik.
Ka see on võimalik, et täna polegi nagu midagi teinud... Seesugune tunne on mul. Aga olen päris palju teinud... Kaotan tasapisi päkapikkude jälgi, aastavahetus saab taas argipäevadeks... Iga tavaline päev võib saada erilise tähenduse... Kunagi hoopis hiljem...Mõni päev meenub ning paneb ikka jälle aastas korra mõtlema, et ehk oligi toda pisarate rohket päeva vaja, et jõuda tänuga praegusesse hetke... Kes teab või aimab, mis mõtlen ja mis oli aastaid aastaid tagasi, see teab ja aimab... kui tänulik olen hetkel, et mu elus on olnud siiski kõik võimalik...
Täna mõtlesin ka pisut rohkem oma lahkunud eksämmale ehk laste vanaemale... Tal sünniaastapäev...
Nii palju siis minevikust...
Tegelikult nooremana unistasin ma ka hästi suurelt ja palju.
Kuid ma ei osanud ettegi kujutadagi, kui palju rohkem saan läbi keerdkäikude unistustele vastu. Et unistused saavad järjest teoks... kuigi vahel on olnud lõputu valu... ja siis siiski suurim õnn...
Nüüdki unistan, aina unistan... Kaminast ja võlumaa majast... Et siis oleks mõnsa soojas istuda vaadates aknast lumesadu...
Kõik on ju veel võimalik.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar