On hetki, kus särava naisena sooviksin hüpata sellest süngete varjude maailmast kaugemale... On hetki, kus tunnen, et ma ei tahagi enam särada...

Mina olen õnnelikult särav...

Kui samas on kuskil keegi, kes võib olla väga õnnetu ja särata... 

Täna rääkime koguaeg, et õnnelik olemine on meie endi teha. Pea alati ongi lõppude lõpuks see nii.  Alguses tundub see võimatu välja kutse olla jamade ja probleemide karussellil veel rõõmus. Õnnelik. 

Samas on ka säraval inimesel palju seda, mida ta tegelikult ei räägigi kõvasti. Leiab lahendusi. On tänulik, et suudab kõige hullemas välja tulla. Soovides ise seda. 

Elu on juba kord selline. Naer ja nutt on...

Ja kui mina olen õnnelik, ja kui keegi on samal ajal õnnetu, siis ei saa mina lõpmatult  ka õnnetu olla. Võin olla kurb ja mõistev. Võib ju olla, et minu rõõmu sära vajab just õnnetu...