Kaks tuba ja kakakast ei ole vaid maailm

 

Sellist loengut pidasin paar tundi tagasi Kass Bongole, et kaks tuba ja kakakast ei ole vaid maailm. Maailm on palju suurem ja avaram, kui käia aeg-ajalt julgesti õues...

Kass Bongo käis täna tunnikese värises väljas. Mõtlesime Jaanaga, et tallegi kuluks õueõhk ära, harjutame väljas käimist. Bongo on olnud üldiselt toakass. Viimati käis eelmine suvi õues... Vahel ikka jookseb trepikotta, aga ega ta ei julge allapoole minna, joosta... 

Panime pesu kuivama. Bongo värises... Maailm ikka tundmatu õudne... Hea oli, et proovis paari rohuliblet.

Siis jalutades jäi vihmaveettoru kuidagi Bongole ette. Käppadesse. Ainsa silmapilguga hüppas paari meetri kauguselt mulle sülle - päästa mind vihmaveetoru eest. Värises. Hüppades lõi küüned mulle kintsu ja jopesse, et jumala eest sülest maha ei kukku... Me Jaanaga  naersime laginal... Püüdsime samal ajal Bongot rahustada. 

Jalutasime edasi, et Bongo mul süles. Tegime kaks suhteliselt pika ringi, Vähemasti Kassi jaoks. Uudistas küll. Autode ja koerte peale tahtus südameke tuksudes välja hüpata. Majaukse ees jooksis kohe ukseni kisaga, et laske  kohe koju... 

Mõelgem, kuidas loom usaldab oma inimest. 

Ja kuidas loomgi harjub ära väikese mugava maailmaga... 

Kui keeruline on harjutada  loomagi õues käima. Laias maailmas. Kord paar aastas õues käimine pole ju see... 

Aga kui veel tegu inimesega, kes nelja seina vahel mähkmetega, kord paar aastas saab välja... Siis ongi kohutavalt keeruline talle süstida julgust..., kuid mitte ka võimatu.

Mul oli endal rahulik toimekas pühapäev. Pesu pestud ja kuivab, koristatud, süüa tehtud, ise pesus käidud, kohvitatud, prügi õue viidud... Mida veel soovida pühapäevalt... Võib - olla, kui unistada, siis üht suudlust... Kuid küll see ka õigel pühapäeval, õigel ajal saab olema...

    Ihhii, täna nähti mind pükstegagi. Nüüd on küsitud, kas kunagi pükste panen. Ikka panen. Kui tuju on.