Hommikul mõtlesin just niimood. Endal tühi tunne sees... Tunne, et tahaks kuhugile kaugele ja lihtsalt karjuda, niks, miks, miks...
Ise ei teadnud, mis see miks on tegelikult. Millele vastust tahtsin või ei tahtnudki... See oleks olnud vastus... Tahtsin või igatsesin muud...
Elu.
Päris elu.
Olin kohutavalt väsinud. Tüdinenud absoluutselt kõigest. Paariks hetkeks.
Mõttetu näis kõik. Kõik tundus valesti.
Pisarad voolasid...
Siis sain aru, et ongi keeruline aeg ja mu hing tahab lihtsamalt kergemini lennelda... Ruumi, kus ma ei peaks koguaeg pingeid tundma... Praegu on mul üpris pingeline aeg... Kõik on nagu hästi, ja samas pole midagi eriti hästi. Alati võiks parem olla. Alati saaks ju ka halvem olla - sedasi ma ei tahtnud aga üldse mõelda. Mul saaks ja võiks parem olla. Alati.
Siis tuli meelde, et kui olen elus, on lubatud ka vahel nõrk olla. Kurb. Vihanegi... Ma ei pea olema koguaeg vahetpidamata naerusuu ja kõigega leppima... Olen andnud ´ja annan edaspidigi endast parima algallikana, kuid ka inspiratsiooniallikas vahel nutab vulinal... Tihti seda ei nähta või ei taheta näha... Aga see pole häbi. See inimlik. See ongi elu . Elu minus. Mina elus.
Läksin maalima.
Nii kaugele läksingi. Kaugemale polnud vaja minnagi.
Lõuendile tuli:
KARJE VAIKUSES.
Kuulake.
Nähke.
On ju ilus.
Karje päris elule...
Hingaminegi jääb alles...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar