Käisin aiamaal kuskil mai alguses...
Tänaseni polnud saanud taas uuesti minna... Võib ju arvata, et mõtle/(si)n kolimisele ja aialapike unaruses...
Nii see aga ei ole.
Seni kuni siin olen ja elan ning kui vähegi võimalik on, tahan ka aialapi korras hoida või vähemasti piiluda, mis elu-olu seal on.
Seda enam, et seal on minu esimene istutatud õunapuu... ja Aiatibi...
Täna avanes korraks õue minna. Spontaanselt. Alguses oli ´kurb näha rohtunud aiamaad jälle... Aga nähes palju õunu õunapuul - kuue aasta jooksul pole puu nii palju õunu kandnud - tuli mulle naeratus suule. Ja siis hõikas Mirjam, et vaata, kui palju vaarikaid... Siis sain aru, et aialapp ootas mind, et rõõmustada. Mõned maasikad leidsime ka . Tikreid saab ka...
Tõnul, kellega kohtusime esimest korda, oli imeväel tööriist kaasas - ja minu aialapikene sai kenama ilme. Tööd jagub veel küllaga, kuid hullem sai ära... Vaarikavõsud on end ajanud üle maalappi...
Oli päikest.
Oli vihma tiputamist.
Oli tore asjalik pühapäev, veel asjalikum pooltundi õhtupoolikust.
Aitäh meie seltskonnale Tõnule, Mirjamile, Valevile ja ka mulle endale 😍
Pildil tänane saak.
Nüüd mu südamel rahulikum olla...et tean, mis aiamaal üleüldse toimub...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar