Ühiskond areneb meiega kaasa ehk tõega häirin ühiskonda

Kommisin just Maarja tänast kirjutist. Kommentaari kirjutasin, et ühiskond areneb meiega kaasa, mitte vastupidi...
Mõtlemata pikemalt.
Automaatselt.
Siis plahvatasin endamisi kõva häälega naerma.
Ja nii ongi ju!!!
Mitte, et tahaksin olla ühiskonna tervendaja. EI!
Juhtusin täna nägema "Puutepunkti". (Teadlikult ei vaata seda saadet kunagi. Ei ole nagu minu lemmik, kuigi ühtki halba sõna ma ka ei ütle "Puutepunkti" kohta. Vahel on väga hea saade.) Räägiti puudega lastest seoses küll alkoholismiga. Jättes nüüd alko teema kõrvale, siis õnneks kõlab nüüd arstide suustki, et lapski väärib parimat ja eriti emad vajavad tuge... Dr Talvik rääkis ka.
Ja mul tuli järjekordselt meelde, et ta oli öelnud mu emale: laps hakkab häirima ühiskonda, mitte ainult naabreid, andke laps ära.
Mina olin 3 aastane.
Oli sügav Veneaeg.
Siin ma nüüd olen HÄIRIV ÜHISKONNA TEGUR :D :D :D :P :P :P
Nüüd jäin mõtlema,
KUI
kõik emad oleksid omad vigased ja häirivad lapsed omal ajal kuskile lastekodu andnud,
KAS
siis tänapäeval arstid ja sotsiaaltöötajad ja kes iganes räägiks tänapäeval, et puudega lapsed ja üleüldse puudega inimesed väärivad ka parimat...

Võtke või jätke - kuid...

Kuulsin väidet, mida esialgu pidin seedima. See on uskumatu tähelepanek ja mina ei tea, kas väidel ongi tõe põhja all või mitte, ning parem on, kui on mööda tähelepanek. Tähendab, rahastatakse paremini neid projekte, kus ei taotleda projektijuhitasu, et küsigu rohkem projektijuhi isikliku abistaja teenusele, transpordile või millele iganes...

Halloo, kuulge - see EI lähe mitte!!!

Nagu aru sain, on see tähelepanek puudega projektijuhtidele...
Sorry, mulle EI ole küll isiklik abistaja olemasolu töötasu!!! See EI saagi nii ju olla.
(Mõni aasta tagasi räägiti vastupidiselt, et isikliku abistaja teenus ei saa hästi raha.)
Vaat, mina ei oleks küll edaspidi nõus tasuda projektitööd tegema! Kuigi ma pole teab mis hea ja oskuslik projektijuht olnud, kuid nõnna kehv ka ei ole arvatavasti olnud, et kroonigi poleks olnud väärt...

Loodan südamest, et väide ei ole tõene.

Ei saa ju Eesti Vabariigis olla nii, et samm edasi, kaks tagasi... Mina küll ei ole Eestis siiani pettunud. Mulle ei meeldi palju tegemata asju, aga on näha Eesti pidev areng. Ja kui tahame võrdseid võimalusi kõigile, siis...

Terve kui purikas :D

Vereproov on väga hea. Sain perearstilt teada.

Küllap see on osaliselt ka tänu GNLD toidulisanditele.
Nohjah, eile soovitas perearst võtta südamelihaste tugevdajat (panangin). Loomulikult ma ei osta ravimit. Esiteks, ma ei saanud aru, kuidas tugevdab või miks... kui südames füüsiliselt ei ole midagi viga... Teiseks, isegi Kaupogi psühholoogina tõdeb, et enne ravimite võtmist on palju teisi võimalusi enda hoidmisega tegeleda.
Seega hoidke südant vähemasti elurõõmuga. :D See ei tähenda sugugi, et unustage arstid hoopis ära. Mitte seda!

Järelikult, kui tuletada, siis on vähiproovi vastus hea. Siiski soovin naisearstilt endilt vastust, et mul ei ole vähki... :D Põhimõtteliselt peavad vähieelsete kampaania tegijad mulle vastama :)

Need mäletused...

Papal on täna põhjus taas pidu panna. St juua omaette kööginurgas. Täna 42 aastat tagasi abiellusid mu vanemad. Mitte üks aasta ei jätta ta seda tähistamata.
Minu jaoks on selline taganutmine või mäletamine mõistmatu. Tähistada lahutatud abielu pulma - aastapäev iga aasta alkoholiga (õlu joomisega).Saan aru, et õnnehetkede mahasalgamine on samamoodi nõme ja mõttetu, kuid õnne ja rõõmu saab mäletada igal ajal kaine peaga ka. Häid hetki, mis on olnud elus, tulebki hinges alles hoida, sest need viivad elu edasi omamoodi säraga. Kuid ei ole hea iseend piinata sellega, mida oleks võinud olla, aga ei saa kunagi enam olla - see kinnijäämine mingisse mäletusesse lukustabki inimese.
Saan aru, et papal ei ole uusi elamusi. Nii ta mäletabki vaid noorusaja rõõme vaid.
Inimesed (ja ka vanemad) saavad teha ühe vea - siunata tagantjärele, et vot kus eksisin kaaslase valimisel. Unustades, et tookord oli just valitud kaaslane kõige õigem kaaslane. Ja tookord ei mõeldud ju tülidele ega lahku minemisele.
On küll raskem seletada, miks kahel inimesel ei olnud hiljem enam kooskõla või kuhu õnn lõppude lõpuks kadus, sealjuures ikkagi tõdeda, et kordki kooselus olime siiralt õnnelikud...
Huvitav on, et minu vanemad sõltumatult teineteisest, on oma pulmapäevast rääkinud täpselt samu asju täpselt samade sõnadega ja üksikasjad loomulikult rääkimata jätnud ning siis hakatud etteheiteid nii iseendale kui teisele. Seepärast usungi ikka ja alati, et ema ja isa olid alguses õnnelikud... Vastasel juhul ei ole mina sündinud armastuses. Seda ma ka ei usu, et mina ei sündinud armastuses ega õnnes. Sündisin, pidin sündima suures õnnes.
Elu on lihtsalt läinud nii nagu elu on läinud.
Igale ühele meile omamoodi õnnelikult ja karmilt.
Meil kõigil on oma MINA ja iseseisvus ja elu...

Rõõm ja mure on siiski kaks ise asja, kuigi käivad käsikäes. :)
Või kuis...

On öö ja päev vahe

Käisin üle pika aja perearsti juures. Ma tunnen südames kummalist valu umbes kuu jälle. Kontrollisin igaks juhuks, et ega midagi hullu tulemas ei ole. Kuigi sellised valuhood on mul varemgi olnud - psüühhiliselt. Mingi stress on mul nüüdki...
Nohjah, aga tundsin end arstil INIMESENA, mitte titena, kellele peab papukesi jalusse panema :) :P Perearst peabki oma patsiente tundma. Kuid ega minuga polnudki see perearst ja pereõde ennem ühtki protseduuri teinud, sest ei ole vajadust olnud. Täna tehti südamefilm, mis oli korras. Ja tegime vereanalüüsi ka. Verevõtmise kabinetis küsiti ilusti (mind üllatavalt): kas tema on teie isiklik abistaja... Seega on metsiinitöötajaid, kes teavad vägagi hästi, kes on minuga kaasas. Muidugi verevõtja mäletas mind tollest ajast, kui olin rase. Mina teda ei mäletanud... Aga ega ta miskit üleliigset ega kohatut ei küsinud nagu mõnikord ikka juhtub.
Mind ja Marit ajas veidi muigama pereõe ja perearsti imestus, kui kiiresti toimus minu riidest lahti võtmine ja kušetile panemine ja tagasi riidesse panemine. :) Mõistan väga hästi, et neil polnud ettekujutust ega kogemust. Nüüd on. Mari naeris, et kogemused maksavad ka midagi.
Ja nii ongi. :)
Usun üha enam, et 3 aastat tagasi perearsti vahetus on mul õnnestud. Perearst räägib esimesest
korrast minuga, kuigi vabandas kohe, et võib - olla mõnest sõnast ta ei saa aru ja vajab tõlki. Igati normaalne ju :)

Olge, mu kallid sõbrad, rahulikud, surema ma veel ei hakka :) Vajan lihtsalt stressi maandajat ja GNLD komme jätkuvat :)