Mõtted küsimustest

Vahel tuleb küsimuste sadu, millele vastus  ei olegi... Nagu  tead, et vastused on olemas, kuid siis jälle, et   ei ole.  Küsimused on  ju ikka samad.. Üsna sageli on tunne, et üks või teine küsimus  on saanud rahuldava vastuse. Küsimus möödanik.
Kuid siis
avastad, et see kõik on pettekujutis.

Olla või mitte olla?
See on küsimus.
Alati.

Suunatuled!

Olen  sel aastal palju - palju  autodega sõitnud.  Vähem bussidega. See selleks. Istudes kõrval istmel aga püüan jälgida ka liiklust. Juba sellepärast, et mu suurtes unistustes on oma auto ost.  Usun, et  tulevane  auto omanik peab liikluseski "kodus" olema.
Aga  viimasel  ajal on jäänud silma,  et suunatulede näitamine on  vaev. Neid lihtsalt  ei näidata.
See  tekitab  pidevalt  teedel ja tänavatel  ohtikke olukordi.

Mul on tõsiselt kahju, kui inimestel on elukarjääri suunatuled vilkumas  ning üksainus auto suunatule õigel ajal  mitte sisselülitamine  võib kõik  elukarjääri suunatuled mitmetel kustutada...

Elu on habras.
Hetkega võib  kaduda kõik, mis on...  Ja siis on äärmiselt raske mõelda sellele, mis veel alles on....

Eile vaatasin silmanurgast Kodutunde saadet pannes pesu kokku ja kappi. Noor naine kaotas avariis  kellegi süü tõttu pere ja kodu, töö ja tervise...
Eile pärast saadet kirjutasin facebooki juba nii:
Ja taas mõtlen, kuhu kaob armastus, kui saadakse aru, et armastatud jääb puudeliseks.... Miks puudega lapsevanem ei ole enam armastav lapsevanem, kui ühel inimesel armastus kaob... Mõistan, et jaks võib mõneks ajaks kaduda, kuid armastus... Armastus, mis peaks jaksu juurde andma igas olukorras mõlema poolele.... Miks julgetakse "õpetada" lapsi oma armastavat vanemat mitte sallima.... Ja miks ei suudeta armastust hinges alles hoida, kui kõndima suudetakse juba panna...Ma ei mõtle praegu üht juhtumit... Kes teab, kui palju on tegelikult selliseid peresid, kui üks hetk muutab ühe/siiski mitme inimese elu... See hetk või raske sündmus paneb armastuse tugevuse nagu proovile aastateks...

Täna olen edasi mõelnud, et hubane kodutunne on siiski armastus. Aga mu meelest püüdakse hoolitseda füüsilise poole eest rohkem kui hingelise /  vaimse poole eest. Võib - olla on see,  et tegelikult  ei osata südameasju veel päriselt lahtiseletada ega parandada... Südamesse jääb valu plekk ju samamoodi, aga me lihtsalt ei näe. Aga füüsilist viga näeme - see kohutab millegipärast rohkem.
Mulle meenus kunagine vaadatud  dokfilm  ühest välismaa imearstist, kel kliinikki olemas      ning kes ütles, et  tähtis on hinge terve olemine,  siis näiteks ratastoolis olev inimene terve  ja teda on millegi jaoks vaja - seega teda  ei saa tema aidata...
Siis vaadati minu poole. 
Naersin, et homme päev ostan lennupiletid ja tagasi tulen omal jalal...
Siis küsiti, kas see  on mu eesmärk...
Teadsin kohe, et ma  ei saa oma   suunda muuta.
Praegu  olen jätkuvalt kindel nagu eluaeg, et ma ei põe, et mul ei ole kõndivaid jalgu. Ma olen harjunud. Ei pane tähele.
Mida kardan on see, kui peaksin  jääma päris voodi..... See, et mina olen ratastoolis, ei tähenda veel seda, et  minuga ei võiks midagi hullemat juhtuda... (PTÜ X 3 korda üle vasaku õla!)
Kuid kuidas siis saaks mu hing  jaksu -   see on küsimuste küsimus....

 Segane ja keeruline jutt...

Samas mulle tundub vahel, et suhtumises erivajadustega inimestesse ei olegi eriti miskit muutunud.  Ei jätku jõudu neid mõista ega armastada.... ja võtta võrdväärsena....

Mu vanad "jalad" on paremad!!

Minu ratastoolidel  remondihooaeg. Mõtlesin, et  küsin ITAKist uut  ratastooli... Ma  ei mäleta peast  täpselt, kui kaua  ma  kahe ratastoolidega rallinud olen, kuid üle 10 aasta  küll.
Küsingi. Käisin toa -  ratastooli järel, viisin õue - ratastooli ülevaatusele.
Sain vastuse:  mu praegused ratastoolid on paremad ja  muide ka kallimad, kui uued umbes samamoega ratastoolid. Ja korda saavad jälle, kestavad... St saan jälle sajaga rallida!
Einoh, ühelt poolt väga  hea, et mu vanad "jalad" kestavad veel. Olen nendega hästi  harjunud.
Teisalt on kummaline, et mulle sobivad uuemad ratastoolid polegi paremad,  neil on vaid üks funktsioon. Minu omadel aga mitu...   Silmaga vaadates tundus üks ratastool tuimemgi...
Uurin veel võimalusi. Mul tekkis juba sportlik huvi!
Ja päris kaua aega olen mõelnud ka päris oma super heale ratastoolile, mis ongi kõigest minu järgi. Värvitooniltki... Kõrgus  ja laius ja kergus.... Kuigi oma tool tuleks kallim,  kuid... 

Elektriratastooli  ma kindlasti ei taha. Mul poleks sellega mitte midagi peale hakata.

Eelteade: AVATUD LAVA 8. oktoobril 18.00

 8. oktoobri õhtu kellast 18.00-st  kella 21-ni on kõikidel uutel ja vanadel  huvilistel on võimalik osaleda Nordic Boardi egiidi all  korraldatud Avatul Laval ning tutvuda ja / või edasi mõelda, mis imevägi see psühhodraama on.

Avatud Lavad toimuvad üheaegselt 7 maal – Rootsis, Norras, Soomes, Eestis, Lätis, Saksamaal ja Sveitsis.

Mina viin läbi Avatud Lava teist korda Maarjaga koos.  Meie teema on  seekord "Kuidas kõndida õnneni?!" Selline intrigeeriv teema ehk meie jaoks tuli täna  hommikul välk ja pauk.  Spontaalselt. Minule isiklikult on õnne teema hästi südame lähedane: mis on õnn,  mida või keda on vaja õnneks leidmiseks, kas õnn hetkeline või püsiv tunne... jne.  Samas võib kindlasti küsida, mis õnne on andnud psühhodraama....
Meie Avatud Lava toimumiskoht on momendil teadmata, sest kogu korraldamise ja läbiviimise võimalusest saime teada täna hommikul. Usutavasti saab olema toimumiskoht Tartus. Soovime leida ligipääsetavat ruumi lootes, et meie Avatule Lavale tulevad igatmoodi inimesed: ratastoolis või omal jalal, või kuidas iganes. Õnn on kohale tulla!
Kui kellelgi lööb kiiresti pähe mõni super hea ligipääsetav mõnus ruum, kus  võime kohtuda, siis palun andke meile Maarjaga teada e-aadressile tmloovus@gmail.com . Oleme tänulikud!

1. september - sügis

Mitu  -  mitu 1. septembrit on muutunud minu elus palju asju.
Muidugi koolitee algus.
Ja  siis 1. september kaheksa aastat tagasi, kui sain Suu  ja Jalaga  Maalijate Ülemaailmse  Ühingu stipendiaadiks.
Ja isiklikus  saladuses on  see kuupäev saanud selleks kuupäevaks, kus  mõistsin  õnnepisarais, et ees seisab tohutult põnev ja õnnerikas elu. Vaevadele ja muredele siis ei osanud  ma õnneks mõelda. 

Tänagi mõtlen millegi muutmisele. Mille muutmisele - ei ole veel kristallselge. Miskiga peab edasi arenema. See tiksub mul   ammu kuklas.

Sügis on aga mu lemmikaastaaeg. Sügis nii minu moodi. Värvikas. Rõõmus. Nukker. Ettearvamatu tormides.
Sügisõhtuid ma tegelikult ei salli. Pimedad ja kõledad. Sügisõhtutel olen  tulnud palju üksindust. Huvitav on see,  et teistel aastaaegade õhtutel   ei  ole olnud üksindust nii kisendav kui  sügisel.  Ehk sellepärast, et sügisesse jäid kõige õudsamad ajad...  Ja samas sügisesse on jäänud kõige õnnelikumad ajad....

Mis toob see sügis - kes teab....  Loodan siiski, et positiivsust ja häid üllatavaid  hetki. Palju rabelemist ja tööd.Kohtumisi. Rallimisi. Ja nii edasi...
Äkki hakkan veel sügisõhtuidki taas sallima :)