Unes või ilmsi...

Hommikuti vahetevahel, kuid suhteliselt sagedasti, on armsalt tore kuskil postkastis lugeda kellegilt sõnumit: Tiia, ma nägin sind täna unes.  
Sõpradelt.
Ja endistelt abistajatelt.
See on nii armas. Olgu unenäo nägija ükskõik, mis maailma otsas ja kui kaua me ei oleks vahepeal me omavahel suhelnud, kuid ikkagi peab tähtsaks unesnägemist öelda mulle... 
Mida unes nähakse - seda tihti ei öelda. Arvatavasti tihti võib seda mitte mäletada... Päris palju olen kõndinud ja jooksnud paljude sõprade unenägudes, kuid siiskii olen olnud mina ise... Mitmed sõbrad on seejärel veendunult arvanud, et tegelikult päriselt käingi rohkem, mis sest, et ratastoolis,   kui nemad...

Minult endalt on küsitud, millisena mina ise enast unes näen, kas kõndijana või mitte... Aus vastus on: ma ei tea. Unes olen alati mina ise, kuid kas kõnnin omal jalal või rallin ratastoolis või lendan - seda tõesti ei oska öelda. Unenägudeski on mul alati ka toimetamist ja tegemist, kuid kuidas toimetan ja tegutsen - seda ma ei pane tähele.
Nagu päris elus.
Egas ma ei mõtle ärkvel olles tegutsedes, et tegutsen ratastoolis... :)

Täna hommikul lugesin jälle just sellist sõnumit: Tiia, ma nägin sind täna unes.

Naeratasin. 
Ohkasin kergemalt.
Loodetavasti olen siiski hea inimene, keda võib uneski näha...

Kell on juba 00.27. 
Aeg on voodi minna. Soovin kõikidele naeratusi unne :)
Nagu soovis kunagi üle aasta paljudel hilisõhtudel. Tuisutaat mulle ... Läbi internetti. Egas ma ei tea tänagi, kes ta tegelikult oli... Minu jaoks jääb Tuisutaat Tuisutaadiks, kuid ta oli hästi armas ja soe... 

17 aastat IAT-d ja hetkel...

... on uute abistajate kandidaadite leidmisega vaikus...Ka nii ei saa ma päris öelda - olen poolteist kuuga kohtunud siiski päris mitme tüdrukuga, kes vajasid hoopis mind iseendas selguse saamiseks.  Mul on hea meel, et olen saanud neile midagi head ja kasulikku öelda. On tunne, et just seda nad vajasid kelleltki...
Samas kõik ei saagi olla isiklikud abistajad nagu kõik ei saa olla presidendid :)

Sellist uute isiklikke abistajate mitte leidmist ei ole mul oma mäletamist mööda paar aastat olnud...  Ikka on kuidagi jooksvalt leidnud... Üks abistaja on nagu teadepulga teisele andnud... :)
Saan aru, et praegu suvi. Enamus ei otsigi tööd...
Kuid mõni ikka loodetavasti otsib tööd...

Eilset blogi töökuulutust on loetud ca 700 korda... Ja praeguseks on kontakti võtnud üks noormees, kuid tal teistsugused eesmärgid... Kordan siinkohal, ma ei vaja ahistajat ega kabistajat - sedagi pole ma paar aastat pidanud ütlema ega öelnudki. :) Sellist töökohta mul EI ole pakkuda.

Hetkel mul elu seisma ei jää ja ega jää edaspidigi. Olen selles veendunud.
Usun raudkindlalt, et uus isiklik abistaja ilmub/tuleb täpselt õigel ajal ja õiges kohas.

17 aastat on olnud mul see nii.
Küllap on jätkuvalt nii...

1. juulil sai 17 aastat mul IAT-ga elatud.
Mina ise ka imestan, kuidas olen suutnid nende aastatega oma elu üles ehitada. Täisväärtuslikuks muuta.
Olen tänulik ja õnnelik.

Eile näoraamatu üks vestlus oli küll hetkeks ebameeldiv - sooviti mind maha teha nii tööandjana kui inimesena - kuid praegu juba mõtlen, et natuke negatiivsust avalikult minu kohta,  oli minu jaoks kogunisti hea... Kuna sain pisut toetavalt teada, kuidas IAT mõni asi mujal maailmas on, siis mõtlen täna, et meil Eestis on IAT arenguruumi rohkem kui küllaga. Kõike ei saa ka rahaga mõõta... Kuigi rahastamine ja ravikindlustus nt  on ka olulised lõppude lõpuks  muuta paremaks ja kättesaadavaks töövõtjale üle Eesti, on vaja samuti paika panna turvalisust (et säiliks intiimsed ja privaatsed asjad kliendil)... Minu juures tööl olles vajadusel saadakse ravikindluse. Ja  hakkan tõsiselt mõtlema, kuidas muuta teenust turvalisemaks...

Kindlasti jään iseendaks. Püüan ikka olla sõbralik ja mõistev  tööandja. Klient. Inimene.

Kui ma seda ei oleks olnud siiani, siis ma ei jooks kohvi 15 aastat hiljem endiste isiklikke abistajatega, kes on praeguseks sõbrad/sõbrannad.
Eile õhtul käisin näiteks Laural külas, kes oli mu isiklik abistaja aastaid tagasi.

Aitäh Kristile ka ilusa õhtuse jalutamise eest!

Vajan isikliku abistajat

Minu isiklikuks abistajaks sobid Sina, kui oled
kohusetundlik
usaldusväärne,
rõõmsameelne,
rahumeelne,
tolerantne,
julge ja keskmise füüsilise jõuga naine.
Töö sobib hästi üliõpilastele või lisatööna.
Isikliku abistajana on Sinu tööülesanne mind füüsiliselt abistada nii kodus kui  tööl, samuti kõikjal, kuhu lähen. St elan täisväärtuslikku elu Sinu abiga. Isikliku abistajana füüsiliselt abistad täpselt nii palju, nagu mina soovin, nendes toimingutes, mida ütlen ja millega mina füüsiliselt toime ei tule. Naljaga võin öelda, et isikliku abistajana oled mu käed ja jalad, kuid mitte minu mõistus!
 
Väljaõpe minult, töökäigus. Töö saad selgeks mõne päevaga.

 Olen   tööandjana paindlik. Isikliku abistaja tööajas on Sinuga võimalik teha alati mõlemale poolele sobivaid kokkuleppeid. Töö avardab silmaringi, annab uusi kogemusi ja võib - olla ka uusi häid tutvusi iseendale.  Enda poolt luban rahulikku ja mõistvat töökeskkonda, reisimist.  

Töötasu tunnihind on hea.

Olen  õnnelik, kui saad mind abistada ehk tööl olla kuus vähemast 50 tundi -  veel parem kui parem! 

Tööle soovin ja ootan Sind võimalikult kiiresti, hiljemalt 1. augustist.
 
Huvi korral võta julgesti kontakti minuga: tmloovus@gmail.com või tiia.jarvpold@gmail.com ja/või 5529317 (vastan ka sõnumile).  Ole hea kirjuta, palun, motivatsioonikiri või miks oled parim!

Sünna järgne sünnapidu keset suve!!! Festivalil Pühajärvel

Sellist asja ma ei mäletagi, et keset suve oleks olnud mul sünnipäevapidu... Pisut võimatugi... Aga ka see võimatu sai eile võimalikuks. Pühajärvel Restrobest festivalil. Nimelt Diana kinkis ühe pileti võidetud kahest mulle täpselt 23. veebruaril helistades, kui olin Kärdlas. Kuna see oli natu kreisi sünnapidu, siis lubasime lapsemeelsustki :)

Tivoli saime lõpuks töötajate aiaväravast, muidu oleks olnud trepid ja nõlvakud ees... Noormehed aia tagant vahtisid esialgu küll meid hämmastanult... Aga tivoli me saime :) Ja lendasime luikedega, see oli kõige aeglasem ja mõistlikum karussell, kuhu mina julgesin minna.
10 aastat tagasi sõitsin täpselt samas kohas vaaterataga.

Piknik festivali aia taga. Jõime kohvi...

 Pühajärve restoran oli suht ligipääsmatu, kuid selle eest oli teenindus super hea. Kaks noormeest kandsid mind trepidest üles ja alla. Söögid olid normaalste hindadega ja maistvad. Ma tegelikult polnudki mitu aastat päris restoranis käinud...

Oli väga mõnus suvepäev.
Nägin mõnd tuttavat, keda polnud 100 aastat näinud. Isegi meedia asjamehed, kes on minust kuidagi must lugu teinud, teretasid.
Natu purjus mehed pakusid mitmel korral abi, mis abi nad päriselt mõtlesid, sellest ei saanudki täpselt aru... :) Pühajärvel on olnud mul ennemgi nendega väga head naljad  :) Tamtsu eest lubati võsalõikur, mida olen ootanud juba 11 aastat :) :P

Hea muusika. Tuletas kauneid aegu meelde.

Tänud Diana ja Helerin!

Pildid neilt mõlemalt.

On inimesi, kellega olen kohtunud...

... vaid mõne korrad elus ning seepärast ei saagi nagu öelda, et tunnen neid päris hästi... kuid siiski on olnud nad kuidagi olulised inimesed elus... On tunne, et nad on koguaeg olemas kuskil, kuid siiski olemas... On lootus, et veel on võimalus näha ning öelda taaskord "aitäh"...
Ja siis tuleb hetk, kui tuleb leppida, et  mõnd inimest enam ei ole siin kuskil, vaid on nüüd seal kuskil, kuhu pääseb vaid kord...

Paar päeva tagasi jõudis kurb sõnum minuni, et on lahkune psühhodraama kaaslane... Minul oli esimene kohtumine Maiega Pärnus psühhodraama konverentsil. Kaheksa aastat tagasi kevadel... Siis olin veel psühhodraama hakatis...    Esimene vestlus oli umbes täpselt ühes harjutuses selline, et  ta ütles, et ta ei oska minuga suhelda, kardab ja ta pole kunagi minusuguse suhelnud, kuid soovib küll... Mina vastasin, et aga praegu ju suhtleb ning kas on väga hirmus... Paari tunni pärast tegi Maie minuga oma eksamitöö... Mul ei olnud aimugi veel, mis on tõeline lavastus psühhodraamas, mis roll on  protagonistil - see olin mina esimest korda elus... Teema oli unenäod, täpselt pealkirja ei mäletagi enam... Paar aastat hiljem sain Maiet tänada ja rõõmustada, et mu elus läkski peaaegu kõik nii nagu lavastus lõppes...  Arvan, et mina ei näinudki teda rohkem, kui mõnel korral paar päeva...
Usun, et need inimesed, kes psühhodraamast teavad vähe või ei tea midagi, neil on keerukam sellest arusaada... Aga seda võib küll uskuda, et  need kolm eksamitundi olid mõlemale -  Maiele kui lavastajale ja minule kui protagonistile - väga uus kogemus ja väga hea õppimine :)
Mina läksingi konverentsile õppima, nippe haarama... Tegevuseta ei toimu psühhodraamas midagi...

Olen  Maiele tänulik, et ta suudis süveneda oma eksamitööga minu usku ja armumist  psühhodraamasse ning muutis selle kaudu kindlasti ka mu isikliku elu...
Nii uskumatu kui see ei tundu!

Vahel on vaja tõesti mõne inimesega vaid kord kohtuda, et öelda: aitäh, et olid/oled olemas :)