Lahe töö isikliku abistajale

 Vajan  isikliku abistajat/isiklikke abistajaid, kelle tööülesanne on mind füüsiliselt abistada toimingutes, millega mina ise toime ei tule. Naljaga pooleks, kuid siiski tõsimeeli võin öelda, et isikliku abistaja on mu käed ja jalad, sest elan täisväärtusliku, aktiivse ning loomingulise, kuid väga tavalise naise erilist elu.

Töökoht on peamiselt minu kodu, Kaagveres Tartumaal, kuid on tihti väljaspool kodugi. Sest käin kõikjal ringi ja teen erinevaid asju.

Tööaeg paindlik, mõlemapoolsel kokkuleppel. Tööpäevad võivad olla lühikesed või pikad - vastavalt minu vajadusele ja kokkuleppele.

Väljaõpe minult.

Töö saab selgeks mõne päevaga.

Väike kõnepuue ei ole takistus suhtlemisel, isikliku abistaja üheks tööülesandeks on vajadusel mind ka tõlkida. Nagu näha siit videos: 😉

Soovin isiklikult abistajalt usaldusväärsust, üksteise mõistmist, avatud meelt ja keskmist füüsilist jõudu.

Isikliku abistajale pakun meeldivat ja sõbralikku töökeskkonda, inspiratsiooni, uusi kogemusi ja avastusi, võib leida ka uusi tutvusi.

Töö isikliku abistajana sobib suurepäraselt lisatööna või üliõpilastele, ka emadele, kel lapsed.

Tööandjaks on MTÜ TM Loovus koostöös Kastre vallaga, tunnitasu on konkurentsi võimeline.

Julgustuseks lisan mõtteid endiste ja praeguste isiklike abistajatelt minuga koostöötamise kohta:

Diana: Sind koheldakse nagu päris inimesena ja sinu endana, mitte asjana. Tänapäeval on see pagana                haruldane.

Erika: Tiiaga ei hakka kunagi igav! Saab nalja, uusi oskusi ja tutvusi, saab trenni, kodumaad avastada jpm!  Mõnus on see, et ise ei pea eriti mõtlema, kõik öeldakse ette. 

Mirjam: Tiiaga on alati vahva, ma ei tea teist nii toredat ja paindlikku tööandjat!

Kristel: Mulle meeldis, et Tiiaga oli töösuhe koostöö nagu inimene inimesega, mitte võõra ja käsutäitjaga.

Egle: Olen tänulik, et sain kooli kõrvalt teha tööd, mis seondus ka minu erialaga. Õppisin sel ajal nii mõndagi - nii vaimselt kui füüsiliselt. Lisaks olen väga tänulik ka paindlikule graafikule.

Hanna-Liis: Tiia juures töötamisel on kindlasti põhilised märksõnad paindlikus, vaheldusrikkus, samas ka tore kodune rutiin.

Karoliine: Väga paindlik töögraafik ja pole sellist tunnet, nagu läheks tööle ja teeks tööd, vaid nagu läheks sõbrannale külla ja saab toredaid asju koos teha.

Palun küsi lisainfot ja võtta kontakti, kui oled huvitatud ainulaadset tööst minu isikliku abistajana: kirjutades tmloovus@gmail.com või tiia@lux.ee, helistades telefoninumbrile  5529317 (vastan sõnumitele ka)

Heakohtumiseni!

Üksinda iseolemist 1 päev

 Üksinda kodus. Õigemini Kass Bongoga. 

Päev sujus ilusti. Võtsin rahulikult. Töine oli. Kodukontor töötas tublilt. TM Loovuses  korrastasin asju. Maja asjadki vajasid teha.

Osalesin Transunity Akadeemia zoomi loengus taas. Pille rääkis liigutamisest, trenni tegemisest, võimlemisest ja tervisest. Kuidas on ikka vaimne ja füüsiline tervist omavahel alati seotud. Seda tean ju ammu. Nii  põnev on kuulata teiste lugusid sel teemalgi. 

Ja ikka jälle jõuan minagi sinna, et hommikuti on hea päeva alustada tantsimisega , hüplemisega  omaette näiteks köögis. Vahel meeldib mullegi seda kõike teha omaette... Täna hommikul ma küll laulsin. Akna taga säras päike. 

Hüplemine tugevdab luid...

Mulle meenus minu tädi Eva, keda enam ei ole... Stain hiljuti teada juhuslikult, et ta suri enne jõule ... Tädi Eva õpetas mind kukkuma ˇ18 aastaselt... Samuti hüplema ja nii edasi. Et ma kukkudes ei murraks kohe konte... Huvitaav, kui oleksin peale sünnitusi jätkanud trenne tädi Evaga, mis siis praegu mina teeksin... Kas kõnniksin mingil moel... Põlvedel ju läksin üle toa...  See oli ka trenn. Meeletu. Ratastooli minek andis vabaduse mulle, Selle eest olen tänulik tädi Evale... ja endale. Et julgesin proovida ise minna ratastooli ja  sealt diivanile... 

    Tädi Evaga pole  mul ühtki  pildi. On Ratastoolitantsu film, kus tädi Eva mõned hetked ka näha... https://arhiiv.err.ee/video/vaata/ratastoolitants

Tädi Eva jääb alati mu südame. Kahju et aastaid ei  kohtunud enam... Värska näituse ajal saime vaid telefonis rääkida, tal oli puhas rõõm mu häält kuulda... 

Praegu teeks ka trenni... Eks laulutunnidki ole suur trenn. Nädalas kord. Vahest ujuminegi. Kuid võiks rohkem, kuid selleks on vaja isiklike abistajaid,,, Kui soovida väga, on võimalik kõik, tulevad isiklikud abistajadki. Ei ole vaja vabandusi mõelda, miks ei saa ühte ja teist teha... 

    Praegune hetk on pisut keeruline mul. Uusi abistajaid on vaja,,, 

Kõik on, ja ometi on miski puudu... mul oma elus... Selle pean muutma ka olemiseks. 

Algaski uus hea päev taas. 

Nüüd magama. Hommikul laulan ja tantsin...  Tuleb 2 päev omaette olla.... 

Võiks nuputada ükskord juba, kuidas saaksin ise juuksed kammida - kammida tegelikult saan, kuid patsi panna ei saa... Kui juuksedki oleks korras, oleks iseolemised päevad veelgi rõõmsamad.... Ei, maha ei lõika, see ei lahendaks probleemi... Alati ei saa punupatse teha. Neid igaüks ei oska teha ega peagi oskama...  Hetkel ajab närvi tukk, mida kasvatan välja ja mis on lollis pikkuses... Patsi ei jää veel...  Pole hullu, ilu nõuab... kannatlikku naist.

Naistepäeval iseenda naiseks olemisest

 Ma ei soovinud eriti sotsmeedias kellelegi naistepäeva. Mitte sellepärast, et ma ei hooliks meist ehk naistest... Hoolin väga. Iseendast ja teistest naistest. Mulle tundus, et on lihtsalt sõnad "head naistepäeva", kuid südames soovisin hoopis rohkem öelda...

Ma ei tea, kui paljud naised võtsid aja ja mõtlesid iseendale sügavuti... Või mõtlesid korraks, kas mehed lilli toovad... 

Mulle ükski mees ei toonud lilli. Teadsin seda ette juba. Korra eile mõtlesin, et kingin iseendale roosi, kuid ma ei käinud täna poes. Mõnel heal päeval ostan siiski lilleõie, sest mina naisena olen seda lihtsalt seda väärt. Olen iga päev enda rõõmuks naine.

Või naised mõtlesid, et tööd palju, aega napib, lapsed vaja lasteaiast tuua, kõik poodides kallis, üleüldse kellele mind vaja ja elu pekkis...  Ja nii edasi ja nii edasi... 

Teate, mina tean nüüd mõned head viimased aastad, et aega on . Aega on täpselt nii palju on kui on. Rabelemisega või paigal olemisega ei tule aega juurde ega vähene. Paar minutitki endale võtta, pole patt. Vastupidi, see on vajalik, et  olla särav naine. 

Kellele loodab naine... Ta ei taha tunnistada, et ta loodab eelkõige iseendale. Alati. Mitte kellelegi teistele. Kuigi ta arvab, et loodab mehele ja lastele, ämmale või emale , äiale või isale, sõbrale või armukesele, ükskõik kellele. Ja siis ollakse pettunud, kui lootus luhtus... ´Ja siis tunneb hirmu, et appikene, ta ei saa naisena hakkama.

Saab küll. Tahet vaja. Julgust ja sära vaja. 

Kõik mitte uskumised endasse on mulle pagana tuttavad. Päriselt ka. 

Kuid nüüd kaugenevad järjest rohkem minust... On  hetki, kus minagi kipun unustama, et lootma pean eelkõige iseendale. Siis tuletakse seda meelde kellegi kõrgema poolt. Ära harju ära, et keegi mu kõrval koguaeg... Isegi mitte isiklikke abistajate lisakätega...   On hetki siin ja praegu, kus olengi iseenda perenaine ja pean teadma, et saan hakkama... Just selline hetk seisab mul kolm päeva ees. Kolm päeva võib tunduta pikk aeg, samas on ainult hetk. Mul pole suht kaua olnud sellist hetke, et kõik abistajad ja sõbradki elavad ka omad elusid. Ma ei saa  neid keelata, sest nemadki loodavad ja loovad ise omad  elud. Nagu minagi. 

Küll tulen toime. Muide, kõige kauem olen olnud üksinda kaheksa päeva kunagi ammu ning jäin ka ellu! Praegu meenus see... Hea iseolemise õppetunnid...

Ainult mul on natuke keerulisem olla naine , kes usub endasse ja kes end väärtustab naisena. Sellest olen kirjutanud ka juba päris palju... Aga ega ma ei tea ju, kui keeruline on teistel naistel end väärtustada ja endasse uskuda. Lõppude lõppuks iga naine teab seda ise, vastustab ja otsustab enda eest ise. 

Oleme siis üheskoos kergesti armastavad naised. Elu on tulvil armastust, armastus on meie sees ja meie ümber. Armastus on kerge. Kui osata armastavat elu kergusena näha.

Võin öelda, et paarile mees-sõbrale tulin täna meelde - seegi hea saavutus. Naistega suhtlesin täna tõesti rohkem meie - päevast... 

Sain südameatakki

 Rämpspostis gmailis leidsin kutse ilmuda koheselt kohtu, kuna kahtlus on, et tegelen pornoga ja millega iganes. 

Helistasin kohe - hea oli, et isiklik Mirjam oli käepärast mu kõrval, tõlkis - politsei klienditelefonile. Mulle tundus otsekohe see email jube kahtlane, ei ühtki kuupäeva ega minu nime ja nii edasi.  Klienditelefonis oli lühike jutt - mis aadressilt tuli, ärge avage,  blokeerige ja kustutage kiri. Sooviti ilusat päevagi. Meile Mirjamiga oli selgemast selgem, et politseis teati juba, millega tegu on ning arvatavasti paljud on  saanud emaile...   

Nohjah, "head naljad"  tõepoolest tänapäeval... Naerma ega nutmagi ei aja, isegi viha ei teki.   Kas tõesti inimetel pole targemalt teha, kui saada kuskilt hirmutavaid kirju või häkkida pangakontod ja nii edasi. 

Kui aga sellist kutset leiab vanem inimene... Sekundiks võttis mindki külmaks, süda lõi kaks takti kiiremini... 

Kus maailmas me elame... 

Vahel on väga häbi siin maailmas elada.

Kodus elamine on luksus!!!

Jah, kodus elamine on luksus! Samas ma tunnen, et olen nii väike suures julmas maailmas. Vahel tunnen, et ma lihtsalt ei jaksa kogu inimkonnaga võidelda. Okei, okei, mitte inimkonnaga aga lihtsalt bürokraatia ja kõik need eelarvamused ja minu hindamised jms... 

Mulle tundub, et kodus elamine Eesti riigis palju keerulisem, kui hooldekodus. Hooldekodu elanik ei nõua nii palju, kui mina! Sest seal matetakse vaimsus maha. Tean, millest ma räägin, sest mul peaaegu kadus hooldekodus eluvaim ära. Ma ei kahetse seda aega, olen päris tänulik, et mul on selline kogemus. Arvan, et praegugi võib enamusel selline olukord olla. Kõige kurvem on see, et ega nad ise sellest enam aru ei saa. Väga paljudel on see kõige lihtsam viis üldse ellu jääda. Kuigi me ei jää mitte keegi ellu, õnneks.  Hooldekodus saab enda raha eest "elada". Ka kodus peab olema enda raha. Aga kodus on muu küllus ka. See on kõige tähtsam kodus elamise juures. See sama küllus on ühiskonnale mõistetamatu. 

Viimasel ajal ma ikka ja jälle mõtlen, miks pagana pihta on mul vaja luksust. Aga samas ma tean, et väärin rohkem luksust. Kodus elamise luksust! Ma ei anna alla! Alla andmine ei ole minule luksus 😀

Öelge mulle, mis vahe on kui räägime, et anname noortele vabaduse, et paneme kõik vanad ja erivajadustega inimesed hooldekodusse omaenda rahade eest ja samas me ei räägi kodus elamisest. Ka mul on noored oma elu ja peabki olema. Ometi ma elan kodus ja annan noortele vabaduse. Samas ma annan endale ka vabaduse elada oma elu. Ma annan ka ühiskonnale rohkem vastu. Vähemalt nii räägitakse, et ma olen hea inspiratsiooni allikas. 

Viimasel nädalal on mul tõepoolest tunne, et kodus elamine on luksus ja isikliku abistaja teenus on veel suurem luksus! Aga miks ei või tunda end oma elu kuningannana, kui ma seda juba olen? 

Kallid lugejad, kõik me oleme oma elu kuningad ja kuningannad kui me seda ainult julgeme! Ja see ei ole luksus! See on küllus väga laias mõistes.