Minu spontaanne elumäng

     Täna muidu hästi tore ja ka tegus päev. Ei saa miskit halba öelda. 😃 Päriselt ka.

Ainult täna sain aru, et mul printsessina ei olegi nii luksuslik elu, et võin ja saan iga hetk teha ootamatuid asju või plaane ümber. See on ju mõnel päeval päris loomulik elumängu osa, et tegemised muutuvadki. Kellaajaliselt. Või asju tuleb juurde, mõni asi vajub kuhugi aegade igavikku... On ju igati normaalne põnevus täis spontaanne elumäng!!!?

Sellest just tunnen mina puudust. Mängida päris ise oma elu-muutuste-mänge iga päev ja nii, et  saan ise sajaga naudingu - see võimalus praktiliselt  puudub mul. Ametlikult sõltun 180 tunnist kuust, siis abistajatest või kellegist... Aga kuhu jään mina ise? Jube keeruline on ikka selgeks teha,  et elada vaja iga hetk, mitte vaid üle kümne hetke... 

Ma pean leidma veel ja veel uusi isiklikke abistajaid ja nii edasi.     Jällegi pikem tavaline jutt. Või hoopis suur soov, veel rohkem ise saada elumängudest osa, neist mängudest, mis pole ette täpselt plaanitud või keeravad teise suunda, muutuvad...

Mõni õhtu olen vaikuses. Alles  nüüd tabab kõrv hästi õrn vaiikset  helinat delfiinide tuulekellalt kardinapuu küljes. Kahel kolmel õhtul. Alguses  ei saanud aru, mis imevaikne puhas helin tuleb. Siis jäin delfiine vaatama... Küllap õhuvool on siiski nii tugev, et paneb toas oleva tuulekella imetasa helisema pool hetke.  Praegu akna taga vist vali tuul... 

See nii paitavalt rahustav. 

Mõnus olla nõudepesumasin!!

     Sai köögis kraanikauss uuesti kõvasti kinnitatud.. Hunnik lusikaid ilmus ka välja, kui sai valamut kohendatud. Ja mina mõtlesin tükkimal ajal, kuhu päkapikud lusikad viivad... 😂 Polnudki kaugele tiritud. Lihtsalt valamu seinaplaadi taha...😀

Pesin praegu täitsa uue  mõnuga ja puhtatundega nõusid. 

Mulle meeldibki muidu olla nõudepesumasin. Päriselt ka. Täna olen eriti nautisin nõude pesemist. Kraaninurk hingas värskemalt. 

Rõõmustamiseks on pagana vähe ikka vaja. 😉😍

Mõtlen elu üle järele...

 Ikka ja jälle mõtlen elu järele... 

Nii nagu kunagi õpetas mu vana... Vana lahkus täna 46 aastat tagasi... Selle lühikese aja, 11 aasta jooksul, mil sain olla vanaemaga koos, õppisin temalt palju. Olin aga väike tüdruk. Kogesin temaga palju.  Kuigi olin väike tüdruk. 

Ja ikka, kui ma miskit hästi ei teinud või mida oleksin võinud teha paremini, ütles vana alati: Mõtle elu järele...

Tuhat tänu, mu vana  💖

Täna ka mõtlesin ja mõtlen elu üle järele. Teha hetki paremaks ja // või meelde jäävamateks , kasulikumateks, vajalikumateks... Ega  igakord ei peagi olema miski halvasti, et elu üle järele mõelda. Ka head saab veel paremaks muuta. Ja vigadestki on omamoodi võlu õppida. 

Täna on tunne, et see kevad ja suvi saavad olema  vahvad. Täis asjalikke asju. Seiklusi. 

Kindlasti vajan veel abistajaid juurde või lisaks... Sest need, kes mul on, jäävad, kuid nad mõistavad, et mina vajan veel rohkemaid abikäsi ... Varsti panen ka järjekordse tööpakkumise... 

Lähima kuu jooksul on mul mitu vahvat ettevõtmist. Mõnda olen plaaninud juba päris pikalt... 

Aga kõik tuleb täpselt õigel ajal.

Kiisulikud imed ei jää kunagi hiljaks

 

Käisin hispaania muusikaterapeudi Ali töötoas Tallinnas, tuttavas ja sõbralikus Pai villas. 

See laeng millega ma praegu sealt koju jõudsin on ikka üle pilvede! Üks asi on muusikateraapia, aga teine asi on asi on avastada oma häält ja oma kõnepuuet, mis tegelikult äkki ei võikski olla puue...

Jäin veel mõtlema, et huvitav kui palju logopeede teevad praegusel sellist võimsat ja ägedat tööd, trenni ja harjutusi... Ma ei ütle et see oli lihtsalt ravimine, see on midagi palju-palju rohkemat! Omal ajal sai ikka käidud küll logopeedide juures ja mul hakkas seal igav. Arvan, et midagi jäi puudu...

Aga täna mu laulmisele ja Germanile, on minu hääldus väga palju selgemaks ja kõlavamaks muutunud!

Ja teine asi, mis ma olen selle aastaga kindlasti kõrva taha pannud, et kuidas peab laval esinema. See on omamoodi kunst! Minu puhul on see päris julgustükk! Nt täna töötoa lõpus küsiti kõikidelt kes julgevad nagu välk-pauk laulda! Salamisi oli märkmik käekotis kaasas küll, kuid ma ei võtnud seda kordagi välja. Ühel hetkel ma mõtlesin, et ma ei laula, ma ei ole valmis, siis ma järgmisel hetkel olin iseenda jaoks täht! Ja ma laulsin! Mina olin rahulik, minu lauluõpetaja oli õnnelik ja kõik teised ka. 

Laval säramise kunst on oluline ka kunstnikuna ja paljudes teistes rollides mulle.

Täna ma võin kindlasti öelda, et imedele ei leidu kunagi hiljaks jäämise aega! Võimalik, et kui ma natuke veel tööd ja vaeva näen, hakkan isegi R-tähte ütlema! Mida ma ei ole iial öelnud!

Täna ma olin kiisu moodi riietunud, kuna mu stilist soovitas nii, ja mul tõesti oli päris hea olla. Hea, et ma julgesin ära käia!

Nina on väsinud mul. Tuleb välja, et hääle tegemise juures on ninal päris oluline roll...

Homme Tallinnas

Sel aastal juba kolmas kord Tallinnas. 

Ootan elevusega homsest kohtumist ja tööd 😍