See ilus helisev Õ

Laulututunnis harjutasin taas täishäälikutega laulma. See pidev trenn häälele, aga ka kogu kehale. Täna avastasin, et õ-d polegi nii miljon korda suust välja tulnud... Päris  keeruline, või õieti harjumatu oli õ-ga sõnu selgelt hääldada ja laulda... Seekord õpin laulu, mille eesti keelses tekstis ongi palju õ-d sõnades.

Tunni lõpus olid mu häälepaelad tänulikult väsinud. Õ hakkas tulema... 

Naljakas, mille kõigega olen harjunud, ning ei mõtlegi, et saaks ju veel paremini... Üks väike õ võis olla ka mu mugavustsoon hääldamise juures. Nüüd peaks olema küll kõik täishäälikud miljon üks korda läbi harjutatud...  Ja täishäälikutes on minu selgema häälduse / kõne võtmekene. Seda pean ma meeles pidama. 

Endal veel üks ilus moto:

Õnn on olla õnnelik  😊

Minu blogi - koduleht 20

Täpsustan kuupäeva ja koha hiljem. Jälgige reklaame! 😉

Seni vaadake seda videot! 😊 

Rõõmust...

Miks me  nii vähe rõõmudest rääkime... Nii vähe küsime, mis rõõm parajasti on... 

Koguaeg on keelel ja meelel probleemide probleemid nagu elus muud ei olekski. Hirm on juba seegi, kui probleeme polegi...   

Vähemasti mulle tundub nii.

Mina otsin ja soovin ja leian probleemidest rõõme. See on see koht, miks on probleeme vaja, et avastada, kui palju on rõõme igas päevas.

Täna oli ohu õppuse sireen... Ega ma poleks teadnudki, kui telefonile sõnum tulnd. Muigasin omaette. Kehitasin õlgu... Sest tõelise kriisi olukorras ma saan niikuinii aind palvetada, et ellu jään...     See on ammu mul mõeldud, et see rahulik suhtumise ennetamine aitab mind...

Aga linnas oli vist sireen. Kaagveres vaikus...  Suppi süües Jaanaga vaatasin aknast välja ja kaskedel olid sada varest ja õhus tiirles neid veelgi rohkem... See oli kuidagi enneolematu vaadepilt. Siis mõtlesime, kas sireen ajas linnud paanika või... Igatahes natukese aja pärast polnud ühtegi varest näha... 

Mis nähtus see oli varestega - ei ole aimugi... Kuid miskit sellist polnud ennem näinud akna taga. Tekitas veidi kõhedust. Rõõm oli see, et rahutud linnud lendasid taas kuhugile... Loodetavasti leidsid omad kohad. 

Iga päev rõõmustab millegagi. 

Tänane õhtu rõõmustas üllatavalt kahe asjaga. Täpselt õigel hetkel saate teate... Mitte praegu ja kohe.

Arvan küll, et elu on  hetkel nii igavalt probleemne, kuid tuleb välja, et polegi nii igavalt probleemne. 

See on ju rõõm.

Natuke uue näoga koduleht 🙂

 Võtsin hoogu, mis võtsin - kuid nüüd vast hakkab see minu leht taas uuenema... Samm sammult.  

Aitäh Marekile 😍, kes veidi aitas.

´

Jaanuaris 2026 saab mu blogi - leht 20 aastaseks. Mulle endalegi üllatav 🙂 Tundub, et mul lugejaid ja jälgijaid jagub ikka veel, praegugi... 🙂 See on minu puhas rõõm ja teen tänuga niksu te ees, armsad lugejad ja jälgijad´🙂 Usun, et postituste sisu muutub sügavamaks, kuid jääb siiski minulikuks. Sest selle lehe Looja olen siiski mina 🙂

Kaa ka blogi pidu tuleb - seda ma hetkel veel ei tea... Kuid miks mitte 🙂🙂🙂

PS Pilt Marin Sild

Jõuluootus tuli tasa tuppa eilegi...

 

    Kõigele vaatamata tuleb jõulusära-valgus tasa mu tuppa ja minu hingegi...

Eile tuli väike mini jõulupuu tuppa. Ikka ehtne ja päris. Nagu igal aastal... Minu meelest päris kuuseta pole seda päris tunnet. Jõulutunnet. Suuremat kuuske ma see aasta ei tahagi. Sest on keeruliste jamade aastalõpp, kuigi kõik on võimalik veel, et aasta lõpeb ime hästi... 

Peeglilauale said kuuseoksad.  

Kass Bongol oli eile uudistamis ja möllu rohkem kui arvata on. Tuuseldas ringi nagu keravälk.