Jaajaaaa...

Ma mõtlesin hommikupoolikul, et kirjutan midagi head tänaseks - homseks... Homme algab uus aasta. Kooliaasta. Soovin kõigile HEAD JA TARKA KOOLIAASTAT! Nii väikestele kui suurtele.

Minul algab uus etapp elus just homme - homsest olen ametlikult Suu ja Jalaga Maalijate Assotsiatsioon stipendiaat. :) Mul on sama ÄREVUS hinges nagu 31 aastat tagasi 1. klassi minnes. :D Väike laps õnneks ei oska aimata, kuidas muudab esimene koolipäev ta elu. Mina nüüd tean, et homsest on minu jalgades midagi suurt ja võimsat ja tulevik sõltub ainult minust endast.
Täna õhtupoole püüdsingi ühte uut pilti maalida.

Püüdsin end rahustada maalides. Nimelt sain teada ühe tõsiasja apsaka, kuigi see praegune apsakas on olnud apsakade kõrval kahvatu ning seepärast üksikasjad kirjutamata - veakene saab parandatud. Apsakas pole hetkel kellegi süü. Seadused kehtivad ju igale ühele ka omavalitsuseski. Ja siiski südames on taas HÄST NUKKER kripeldus, et kas omal ajal ei jäänud olulist tegemata... Asi on lihtsamast lihtsam. Koolilõputoetusest Merilile. Kuna tütar ei ole minu valla andmebaasis, siis tuleb toetust tagasi maksta. Teen seda ise. Minu meelest on nii kõige loogilisem, kuigi mina olin suvel küsija ainult. Küsisin igaks juhuks. Lugesin valla lehest tingimusi... Küsisin tõesti igaks juhuks, et ehk toetab vald minu tütartki... Tegelikult see oli esimest kord, kui uurisin toetuse saamist lapsele. Esimest kord sellepärast, sest teadsin, et niikuinii ei ole lootust... Suvel aga ära ei öeldud "ei". Üllatusin isegi. Ometi oli mul kui emal hea meel...
Ometi tuli segadus.
Huvitav on see, et nüüd alles sain teada, et valla andmebaasis on mul 2 last - Merli ka. Kohtust saadik olen teadnud, et Silver vaid jäeti siia... Jube segane lugu. Läheb vist lõpmatult aega veel, kui hakkan ükskord päriselt mõistma, mis on toimunud laste ja minu ümber kõik need aastad. Asi EI ole ühest toetusest ega toetustest - raha ei too mind lastele lähemale, kuigi tean vägagi hästi, et rahata ei saa - vaid... selles, et kord jäeti ametnikke poolt väga - väga palju poolikult tegemata ja mina küll ei tea, mis kõik aastate pärast võiks veel välja kuskilt tulla... Ja just sellepärast räägingi, et minult ei ole ema õigusi ära võetud, sest laps on minu koju sissekirjutatud...
Hea küll, lubasin endale, et olnud jamadest ei kirjuta enam avalikult.
Soovin isegi eluga edasi minna.
Soovin südamest, et lapsedki leiavad omad õiged eluteed.
Ja ometi olin täna NUKKER. Ma ei olnud pahane ega solvunud.

Loodan väga, et teised emad ja ka isad, kes on erivajadustega ning kes ei saagi iga päev oma lastega koos elada, ei peaks kõike neid ränkraskeid probleeme/muresid läbi elama, mis mina... Ja et nende lapsed saaksid tunda uhkust ja rõõmu, et tema vanem on just sellisena nagu on erivajadustega maailma armsam ja parem vanem, kuigi ehk vanemad ei ela koos...

Ära kukku alla :)

Värvisime Erikaga tagatoaakent. Nohjah, nüüd ma valetan ka pisut :P : Erika värvis ning mina mõtlesin omaette, miks ma ei peaks saama värvida akentki, kui maalin, vaja vaid tõstukit tuppa - ja kõik ok :)

Teistkorda on vaja üle värvida. Värv sai lihtsalt otsa. Ja päevgi sai otsa.
Ma ei mäleta, kuna värviti akent väljaspoolt... Vist päris aegade alguses... Nüüd õues vaadates häiris mind mu aken jubedalt - ta rikkus valgede akente rivi ära. Välisraamid olid rohelised... Arvatavasti pühapäeval on välja minnes mu silmakestel vaadata oma akent. Kindlasti ei suuda ma sel aastal taha tuppa uut platsakent panna...

Jaaaa...

Olen taas hakkanud aktiivsemalt tegelema GNLD´ga. Kui saab nii öelda üldse! Tegelen ju iga päev GNLD toodetega kodus :) Täna käisin järjekordsel koolitusel. Tajusin taaskord, et mina tajun GNLD´t omamoodi... Mul on iseenda sees oma GNLD sära! See pole paha. Ei ole õiget ega valet GNLD sära... ON aind sinu (MINU) enda sära. Rõõm. Kogemused, mida sa (MA) püüad (püüan) jagada teistele.
Nagu igas eluvaldkonnas.
Mulle on lihtsalt oma tarbekski vaja nt puhastusvahendeid. Olen õppinud kasutama paremat... :)

Muide, käisin NOMINETEs välisukse pärast. Uks on pisut vajunud... Noo on ikka suhtlemise ja suhtlemise vahel vahe!!! NOMINETE müüjad taas normaalselt kõnetasid MIND. Ütlesin mobiilinumbri ja lisasin juurde (igaks juhuks), et kõige lihtsam on suhelda sms-idega. Meesmüüja noogutas arusaavat ja märkis selle paberile numbri taha.
Mulle meenus õnnetu günegoloog...

Meie majja, trepikotta lubati lift ehitada. Pool naljaga muidugi! On meeldiv, kui kõik hakkavad lõpuks märkama, mida vaja oleks naabrile... Et olen kõigile tavaline naaber... 18 aastat on siin see arusaamine aega võtnud... KUID kunagi ei ole hilja oma mõistmisi muuta!
Maailm hingab muutmises.
Kas see ei ole vahva... ;)

Miks ma EI OSKA käia

See on küsimus, mida esitati mulle täna mitu korda: "Miks sa ei oska käia?" Saa aru, et mitte pahatahtlikult. Sellegipoolest oli üsna raske seletada, et see ei ole oskamatuse tõttu, et ma ei kõnni. Siis järgnes küsimus: "Kas sa imet ei usu, et ükskord kõnnid?"
Loomulikult usun IMESID.
IME on see, et ELAN ja OLEN ÕNNELIKKI PEAAEGU. Ja liigun. Kõnnin, mis sest, et ratastooliga.
Ei, küsija polnud usklik. Vist.
Pigem elus kibestunud keskealine proua, kes soovis isikliku abistaja tööd. Tegelikult, kui teda tundma õppida, võib ta olla üsna meeldib inimene. :) Kuid sellist tööinterjuud pole mul tõesti ei olnud. Ja võib - olla eksin, kuid arvan, et ma ei suutnudki talle selgeks teha isikliku abistaja töö olemus. Kahjuks.
Kuid pole hullu. Loodan, et teised kanditaadid tabavad töö sisu ja olemuse linnu lennult :) Kõik ei peagi oskama hetkega isiklikud abistajad olla :)

Hullumeelsus ehk jätkub

Nojah, ega midagi muud vist üle ei jää, kui hüpata vette tundmatus kohas:) Ntx päris poliitikas. Kõik. Praegu rohkem ei ühtegi sõna.