Septembri IAT

September ongi mõne tunni pärast läbi. See kuu oli 122 IAT tundi. Suhteliselt normaalselt. Kuid, kui mõelda,  et need tunnid on nelja isikliku abistaja peale kokku, siis... võib mitut moodi mõelda. :) Ühele isikliku abistajale suht väike koormus koos minuga :) (On olnud kuid aastate jooksul, kus ühel isiklikul abistajal ca 150 tundi.)
Mina olen peaaegu kõik saanud teha, mida plaanisin just septembriks. :) Kuigi ümber planeerimist ja aegade nihutamisi on olnud ka piisavalt. Soovin ikka ja alati, et nii mul kui isiklikul abistajal saaks oma elus kõik tehtud.
Päris loobumisi ei ole olnud see september. St soovin teha/minna, aga puuduvad käed - jalad...

Rahaliselt on sama, mis eelnevad kuud. Põhiline sponsor IAT-le olin mina ise :)

Kokkuvõtes on olnud september mulle (ja arvan, et ka mu isiklikke abistajatele) edukas :)

Veel mõtteid eilsest tulevikku

Eile oli veel paar teemat südamelähedased - vägivald ja psüühikahäiredega inimesed.

Miks peab vägivalla ohver minema kodunt minema? Varjupaika. Eestis on juba 10 varjupaika. See on hea. Kuid vägivallasejaga ei soovi siiski veel eriti keegi tegeleda... On maid, näide toodi vist Australiast, kus jääb ohver (lastega) koju, kuid läheb vägivalla tegija. Politseiga. Sest igal vägivalla tegijal on kuhugile minna: vanemad, õed, vennad, sõbrad jne, kuid enne ei tohi koju minna, kui on läbitud psühholoogi, sotsiaaltöötaja jne. 
Millal Eesti nii kaugele jõuame...

Psüühika häiredega ja vaimsete puuetega inimestele pole eriti mõeldud... Mõnikord tundub mulle ka nii... Üldse peaks rohkem rõhku panema sihtrgrupidele, kes nii väga ei suuda enda seista :)

Julgus õnnelik olla

Käisin täna seminar - koolitusel "Sootundlikud puudega inimesed". Ausalt öeldes, mina olen alati teadnud, et mul on soorollid ja et olen ennekõige naine, alles seejärel puudega naine. Mina ei ole suutnud mitte iial olla ainult puudega virisev inimene. Kurb oli tänagi kuulada, kuidas püüdi iga hinna eest rõhutada oma puuet - nagu elus muud ei olegi, kui puue...
AGA
ühe uuringu tulemus hämmastas mindki. Ühiskonnas on arvamus, et puudega naine on raskem ja nukram olla, puudega mees. Mul käis klõps läbi ning mõistsin ühtäkki selget, miks minul on olnud nii pagana keeruline tõestada, et mina pole üksnes puudega inimene, vaid palju rohkem on minust sotsiaalset ja psühholoogilisi ja mis iganes soorolle. Et kui tarvis, siis ma ei pelga ka n ö mehe tegusid, KUIGI ma ei suuda kujutada endas meest, mitte raasugi meest. Ma pole mänginud poiste mängegi - sest ma lihtsalt ei osanud... Samas ma ei karda meeste töid. Uuringus arvati, et puudega naine ei saa tööle minna ega armastada, ammugi olla ema...
Ja mulle meenus näiteks "Ratastoolitantsu" film. Mulle tundus aastaid imelik, miks filmi tegemisel keegi ei küsinud minult, kas mina näiteks unistan peikast või lastest või isegi tantsimisest... OKEI, siis olin 19 ja suhteliselt emmekas (heas  mõttes), kuid siiski... mul olid juba siis omad tundeid, armumised, unistused - soovisin oma elu, karjääri jne. Filmi mehed räägisid aga tööst, peredest... See on ju huvitav näide, et ka nõuka ajal lõppus olid puudega inimesed küll olemas, kuid rohkem puudega mehed... Nüüd saan aru, miks ma olen tundnud, et mina ei ole "Ratastoolitantsus" mina ise - mul varjutati paljud soorollid. See, et filmis tikkisin ja joonistasin, oli vee pealne rollide osa.
Ma ei soovi öelda,  et filmi polnud vaja. Vägagi oli.
Kuid ühiskond pole 25 aastaga palju muutunud puudega naiste osas...
Ja ometi sai eile noorem laps 18 :) Mulle endalegi uskumatu. Kust võtsin julguse luua oma elu ... oma elukarjäär puudega naisena... Seda enam, et naine on hoopis keerulisem olla ühiskonnas... Mul on vedanud, et minul on olnud julgus olla õnnelik.
Palju on naisi, kes on loobunud julgusestki...????????

Hästi äge on see, et edaspidi soovitakse puuet näha MITTE ainult meditsiinilises mõttes, vaid ka sotsiaalses jne mõttes. Lõpuks ometi :)
Ma ei ole ju haige... Ei ole olnud seda eluaeg ja nii see ongi :)

Blogida võiksin veel ja veel, kuid lähen magama. Olen positiivselt väsinud.
Õhtu käisin veel oma maja koosolekul.

Soovin kõigile õnne ja armastust ja kõike muud head. Kui olla õnnelikud (ka probleemide keskel), siis olete vähem haigedki :)
Mina olen hästi rõõmus ja rahul, õnnelik, et täna oli tegus ja h

Uus maal

See on meie Kaagvere lammutatud katlamaja korsten. Korsten on tänagi alles... veel. Kes teab aga, kui kaua veel taevasse kõrgub... Meie Kaagvere piltki muutub kiiresti nagu kõik me ümber...
Huvitav, kas elaksin täna siin, kui 23 aastat tagasi olnud just siinset katlamaja ja seda korstent... Oli ju seesama Kaagvere ainus koht maamunal,  kus ma EI tahtnud elada... On ju kummaline :D :D :D
Ja nüüd täna mõtlen, kuhu need pikad aastad on jäänud, kuhu kadunud... ja kas olengi selle aja jooksul miskit korda saatnud... 

Pildistas isiklik abistaja Ave.

Allkirjastamine

... on küsimus veel mõnele ametnikule. Tegelikult mulle meeldib hästi, et järjest enam on see arvamus minu oma jalaga kirjutatud allkiri kehtib, kuid isikliku abistaja käe abiga kirjutatud minu allkiri ei kehti. Sest isiklik abistaja ei kirjuta täpselt nii nagu mina... Jajaa, see on ju absoluutselt tõsi!
Täna just nii arvati Tartu Kohtumaja Registri osakonnas. Käisime LEEPÜ-ga seal.
Oli aeg, kus arvati hoopis sageli, et jalaga pandud allkkiri ei kehti. See oli kuidagi väga harjumatu, et kirjutan kuskil laua all...
Allkirjastamine areneb :) ehk siis asjaosalised saavad targemaks :)
Muidugi, mulle kõige sobivam on digitaalselt allkirjastamine. Alati aga pole see võimalik...

Ja siiski, isiklik abistaja võib abistada allkirjastamisel, kui tema klient ei saa käe, jala või suuga. Teisiti  ei saagi olla...