Huvitav...

Töökuulutust, mis riputasin paar päeva tagasi siia blogi on loetud pisut alla 1200 korra. Kindlasti on see mul blogi rekord arv  lugejaid. Töökuulutust on vähemasti tähelepandud... Kuid mind huvitab, mitme tuhande seast leian taas endale järjekordse super hea isikliku abistaja?! :)
Tänaseni on minuga ühendust võtnud aind üks inimene...

Ja huvitav,  kas  tööpuudus kaobki... või...

On inimesi, kes on kogu elu olulised, kuid sagedasti nagu unustame argielus nad... Nad on ju igavesti olemas...
Eile suri onu Mihkel...   Minu jaoks lihtsalt tõesti onu Mihkel... Kuigi Eesti jaoks oli ta palju suurem... Mulle oli ka onu Mihkel palju rohkem kui onu...
"Ratastoolitantsu" film...
Ülikool ja psühholoogia - onu Mihkel uskus minusse... Olin siis 19...20, noor ja roheline...

Ja veel mitmeid hetki ja olukordi...

Viimane "like" fb-s onu Mihklilt oli vaid 10 päeva tagasi, kui postitasin, et "olen taas õnnelik...", ja  ta veel kommenteeris: "Rõõm kuulda!"...
Eile tõi see meenutus pisut külma värinad ihule... ja pisarad silma... 

Usun, et  onu Mihkel jääb olema seni, kuni on olemas keegi, kes mäletab teda... 

Laupäevast Olustvere piltde veel

NB! Vajan isiklikku abistajat - kiire

Vajan isiklikku abistajat. Sobid Sina, kes oled
- kohusetundlik
- usaldusväärne
- rõõmsameelne
- rahulik
- tolerantne
- ja julge ja keskmise jõuga naine.
Töö sobib hästi üliõpilastele ja / või lisatööna.
Isikliku abistajana on Sinu tööülesanne mind füüsiliselt abistada nii kodus kui tööl, samuti kõikjal, kuhu lähen. Abistad täpselt nii palju nagu mina soovin, nendes toimingutes, mida ütlen 

ja millega ma ise füüsiliselt toime ei tule.

Sind väljaõpetan mina ise.
Kontakt 5529317 või tiia@lux.ee

Kiire on isiklikku abistaja leidmisega aga päriselt! Praegu olen suht närvis, mis siis saab, kui ühel hetkel jäängi hetkeks üksi... Just tänane õhtu lõi selle hullu küsimuse esikohale. Muud mured ei olegi momendil nagu tähtsad... Ma ei suuda varjata, et mind häirib, et see nädal on arvatavasti vaid üks kord ehk üks päev ehk mõned tunnid minul kasutada isikliku abistaja abi. 

See EI lähe enam mitte. 

Elurühmi lööb sassi...

Saan aru suurepäraselt, et tüdrukutel ehk isiklikkel abistajatel on ka kindlasti oma elu, kuid lõputult ei saa ma end sealjuures ära unustada... 

Seega, kes teab kedagi, kes soovib seda tööd kas või proovida teha, öelge, palun, julgesti, et ta võib julgelt minuga ühendust võtta!     

Hetk eile õhtust

Buss nr 20. Sõitsin sõbrantsi poolt (jõudsin käia eile veel sõbranna Karini juures söömas imehead kartuliputru) bussijaama. Mina istusin ratastooli kohal. Istmel istus vana härra. Vaatas ja uuris mind. Ma ei teinud välja.
Järsku küsis Erikalt:
"Kas tema kirjutas jalaga raamatu?"
Kui sai teada, et see olen tõesti mina, siis tulid mõned kiitused ja ajalugu, kuidas ja kellelt raamatu kunagi sai... Dr Vaasalt...

Väike on maailm :)

Dr Vaasa oli MINU arstitädi vist 3 aastast saadik. Oli minu kõige suurem sõber kuni ... kui lahkus meie seast jäävalt... Siiani mõtlen talle aeg - ajalt...

Eilne hetk bussis oli hästi vahva ja kuidagi armas!