Minu kõige suurem peoline juba eile õhtul - väsis lihtsalt ära   Väike Silver oli tänase ettevalmistustel abis

Pisaradest naeratusteni

Eile käisin Pärnus Kareli ärasaatmisel...

Aitäh kõikidele minu inimestele ja sõpradele, kes on olnud sel kurval ajal ka minuga. Möödunud neli - viis päeva on olnud minu jaoks väga erilised ja üllatavad. Midagi sellist ei ole ma eales tundnud...
Aitäh minu uutele tuttavatele ja sõpradele,kes on olnud Kareli sõbrad.

Alles nüüd mõistan, kui tähtis olen olnud Karelile...

 Ma ju sain tema heaks siiski nii vähe teha... Vahel soovisin palju rohkem teha... Sain olla lihtsalt olemas olla alati...Olin väikene ja kaugel...

Täna hommikul vaatasin oma vana kodulehte... Otsisin maali "Hingekeel", mille kinkisin kunagi Karelile. Ja täna loen Kareli kommentaari 23. 02. 2010 kuupäevaga pildi alt :
 "Mulle see meeldib:) MIs on tema saatuseks praegu?"
Ma tõesti ei olnud seda kommentaari varem näinud...

Elu läheb edasi.
Ja kui olengi vahel iseendalt küsinud, miks elan ja millega saan siin elus aidata, kasulik olla... Nüüd vist tean vägagi...
Lihtsalt ollagi olemas...

Aitäh, kallis Karel!

Sina sealpool kindlasti ka ei anna alla...

Mina siin ka ei anna alla.
Hakkan tegemisi, mida tegemata või pole julgenud teha... 

Armsad, Pubeka peo peolised

 Aitäh suur kõikidele  sõpradele, kes olete oma tulekust või mitte tulekust teatanud! PALUN väga neid, kes veel pole öelnud olles kahe vahel või kes on mõelnud, et võiks  siiski minuga kohtuda, seda öelda homse õhtuks. 

Tuletan meelde, et   

23. veebruaril toimub Waide motellis "Pubekas parimates aastates" pidu.
Kavas:

- Rõõmus taaskohtumine

-  Õpetlikud õnnesõnad Sinult mulle

-  Minu pisinäitus

-  Minulik villak

- Lugulaul minust

-  Tants
-  Mõnusad ampsud
- Üllatused ka loodetavasti

Parimale peolisele ja pubekale mu kõrval eksklusiivne auhind minult.

Kingituseks ootan koos õpetlike õnnesõnadega miskit vaimukalt minu kohta.  Kui soovite siiski veel kinkida, siis kandke, palun, südamehääle järgi see minu arvelduskontole EE071010010041388017 SEB. Sedasi kinkite turvatunnet, et minu unistuste unistuse projekt läheks edasi õnnelikult ja edukalt.

Tulekust või mitte tulekust, palun, teatada  hiljemalt 17. veebruariks. 

Lisainfo minult.

Sinu Tiia

 Sedapuhku ma ei tee üks päev avatud ukse päeva, kuid külla võib alati tulla või lihtsalt kuskil kohtuda. . 

Hoiame üksteist ja võtame aega üksteistele. Elu on liiga habras ja lühikene, et mõelda kiirusele või muule, mis tunduvad    kõige tähtsamad, kuid kui pisutki mõelda, siis on tähtsamad hińgede keeled... 

Seda sünnipäeva jääb varjutama,  et ühte erilist sõpra ei tule... Aga ma siiski usun, et Karel´hing hõljub  sel õhtul minuga... meiega... ja soovib näha rõõmu....

17. 02. 2017...

... selline vahva kuupäev on täna.

Täna on veel vahva päev sellepärast, et 26 aastat tagasi sain esimene kord emmeks... :)
Emaks olemist tuleb ka pidevalt ja koguaeg õppida. Mul on õnneks see võimalus...

Huvitav... kild... äratundmiseni...

Üleeile käisin "Magaziin" poes. Lihtsalt niisama. Ühe riiuli vahelt hõigati:
"Oi, Tiia"
Vaatasin tagasi. Vanem proua jätkas:
"Sina veel ka elad."
Korraks võttis sees kõhedaks.
Tummaks.
Ei jäänud seisma. Kõndisime Kristiga edasi.
Plahvatasime naerma.
See tundus nii absurdne minu äratundmine.
Prouat ma ei tundnud.

Õhtul tegime sõbrapäeva õhtusöögi. Tundsime end mõnusasti.
Mul ikka nii ägedad ja lahedad omad inimesed :)

Aga see  kild  tundmatult proualt poes  kummitas mind siiani... Eile näis see kuidagi veel absurdsem või... Pidin sellest blogima...