Treimanis... Pärnumaal... psühhodraamas

 Kolm imetoredat päeva, millesse mahtus igasugusi asju.

Eile Läti piiril, Ikla piiripunktis sai käia lõunat söömas. Tunnistan ausalt, et Läti piiril olin mina küll Eesti ajal esmakordselt. Üldse sel sõidul sai avastatud Pärnumaad.  Treimaniski olin ka esimest korda elus.
Piiril tegime me super grupist pildi. Pildistaja, minu isiklik abistaja Viive puudub pildilt.

Super vahva grupp oli. Oli neid, keda teadsin ammu - ammu ja keda nägin esimesst korda. Aga mind võeti väga omaks. Tõesõna, mul endal oli hästi kerge ja hea olla. Usun, et ka grupikaaslastel. Me kõik saime üksteistelt palju juurde.
Ruudalt on alati tohutult palju õppida ja kõrva taha panna. See on rikus. 
Samas sain iseendas  palju asju ja tundeid ja unistusi selgemaks.

Õhtuti oli mõnus äraolemine.
Julgesin taas üle mitme aja laulda.

Leidsin enda jaoks hilinenud jaanitule.
Kamin oli külaliskorteris, kus me Treimanis ööbisime ja tööd tegime. 












Eile õhtupoole käisin mere ääres. Naistega, Mööda kitsast puuteed. See oli natu kõhe küll. Turvalisem oli tagasi   tulla heinamaad pidi. Tuuline. Õnneks saime vihma vahel käia. Ma ei oleks enne kojugi tulnud, kui mere ääres käidud.

 Leidsime silmailugi jalutamisel.

Tänane hommik omas ajutises toas.














Viive, Maarja, Ruuda, Kaja, Eve, Maire ja Maarika, AITÄH teile vahvade ja asjalikke hetkede eest.

Homme...

Treimanis.
Pärnumaal.
Natuke õppereis. Natuke puhkusereis. Kokkuvõtlikult psühhodraama.
Nii lahe!!!
Usun, et saan uut energiat ja jaksu edasi sajaga rallida ja möllada 😋😍

Kuidas tõestada taaskord...

... et puudega inimese ISEOLEMINE algab kõige väiksemast pisiasjast...

See küsimus kerkis siis, siis kui julgesin avaldada soovi, et ehk läheks jala jaoks elektriline akna avamise süsteem kodukohanduse toetuse alla. Pannes taga akent, uskus aknapaigaldaja, et jalaga saaks akentega toimetulla elektrilise süsteemiga, mida saaks täiesti paigaldada. Hind jääks kuskil alla tuhande... See mõte ja soov on mul aastaid, et saaks ma vähemasti üht akent avada ja sulgeda - oleks mul elu lihtsam ja värske õhulisem ilma, et peaksin mõtlema, kas on mul (eriti  suviti) isikliku abistajat või kedagi, kes akna avamisega tegeleks vähem pool minutit päevas... Loomulikult võin olla ka kinniste akentega neil päevadel, kui olen üksinda - kuid kui on õues + 25, siis ei ole kinnised aknad just kõige parem... Olen tüdinenud kuulmas küsimust, miks hoian akent nii palju kinni... Tõsi, küsijad avavad ise akna, kui tulevad minu poole. Praegu, sellest  kuust abistab naabrinaine Viktoria avada - sulgeda aknad, kui tal võimalik on ja mul  see vajadus ... Kuid minu jaoks oleks parim lahendus, kui saaksin ise abi palumata akentega toime tulla.
Nii ma julgesingi kirjutada valla sotsosakonna juhatajale Karmenile, et ehk probleemi lahendada kodukohanduse taotlusega näiteks. Minu meelest on see igati loogiline, kui KÖÖGIakengi saaks nii kohandatud, et mul oleks köögitoiminguid veel parem ISE teha. 
Kuid on kahtlus sotsiaaltöötajal, , kas jalaga avatava akna paigaldamine on toetatav/abikõlbulik tegevus või mitte, sest see ei liigitu otseselt ühegi eelpool mainitud tegevuse alla.  Mõistan suurepäraselt sotstöötajat Karmenit, sest tal ju kindlad abikõlbikud tegevused laual ees.  Tõenäoliselt neist üle astuda on keeruline. Lihtsalt lõpptulemus oleks ehk null ja kogu töö minu soovi /probleemi kallal asjatu. Siiski on sotstöötaja arvamusel, nagu minagi, et kodukohanduse projekti kirjutamises on vaja lähtuda igas erivajadusest eraldi 

Kuid,
kes teeb siiski kindlaid toetavaid eeskirju ja reegleid, kes otsustab, mis on puudega inimestele ilmtingimata just sellist abi vaja nagu tema mõtleb...
Usun, et ainult üksnes kaldtee/trepironija näiteks minu iseolemist väga ei suurendaks hetkel. Vajaksin siiski õue minemiseks isikliku abistajat. Need koos oleks parim lahendust mu liikumisel. Kuid siiski toas võiksin ikkagi aknaga ise ka toime tulla.

Minu inimesed saavad aru, et akna avamine on minule aastaid olnud probleem.

Päris huvitav dilemma on tekkinud - avada aken või mitte avada aken... 

Tean, et paljudele puuetega inimestele on just need  tegevused, milledele saab vabalt raha taotleda, olulised ja see on ülimalt positiivne, et mõeldakse kodukohandusele ja toimetulekule.  

Minul hädavajalik tehtud - kodu kujundatud enam - vähem jala järgi. Olen  tänulik ja õnnelik, et olen seda suutnud. Olen õnneseen vist...

Kui  millalgi Euroopa Regionaalarengu Fondi järgmises taotlusvoorus tulebki jalaga akna avamisele negatiivne vastus, siis ei ole ka hullu.
Siis teen ise ja arvatavasti Koduaknaga ammuse soovplaani ära. See mõte on olnud mul ausalt juba jõuludest. Lihtsalt võtan hoogu.  
Ja ma eriti ei olegi küsinud toetusi. Seekord tahtsin näha, kas saab olema mõistmist ja nii edasi.
 



Usun, et Euroopa Liit ei keela mul lõppude lõpuks jalaga akent avada 😊😋😉

Isiklikuid abistajaid lihtsalt ei ole ega leia... ehk miski on väga viltu 19 aastat juba - kaua võib veel...

Jaanilaupäeval potsatas mu postkasti abi otsiv kiri kellegilt Markilt, kes on isiklik abistaja ja kes muretses, kust ja kuidas leida oma kliendile uut isikliku abistajat. Paraku pidin vastama, et mul ei ole oma salasuhtlus võrgustiku, kust leian uusi töötajaid ning heade isiklikke abistajaid ongi raske ja keeruline leida, on vaja kannatlikku meelt ja järjepidevust, ja kindlasti õnnegi.
Jagan kahe noormehe mees - isikliku abistaja otsimiskuulutust. Mark arvab ka, et ehk võib ka naine olla.
https://goo.gl/forms/2rxxKkjOGEUtCnFR2

Probleem on tõsine üleüldse.
Minulgi ei ole veel uut isikliku abistajat. See tüdruk, kes tuli töövestlusele ja kes mulle meeldis ka, ei ole jõudnud proovipäevale. Kord küsisin, mis ja kas... Kuid arvan, et mina kui tööandja ei peagi kedagi taga ajama - sellest niikuinii ei tule head töösuhet, kui juba algus on ebamäärane. Järelikult ei olnud siiski minu inimene.

Aga siiski saaks ju ilusti ära öelda töö soovist.
Mulle meeldiks seegi.

1. juulil saab minu IAT -st 19 aastat. Ja kõik probleemid IAT ümber on jäänud täpselt samaks, mis on olnud ikka ja alati.  Ütleksin, et IAT-s on jätkusuutlikud vaid probleemid. Ja seda ilma naljata. 
Minu meelest oleks ammu aeg
- väärtustada isikliku abistaja tööd
- väärtustada isiklikke abistajaid
- maksta väärt töötasu
- mõista, et see on töö nagu iga teine töö, kuid annab kellegile veel olla võimaluse väärtuslik pere ja ühiskonna liige. See on see, mis teeb isikliku abistaja tööst kahekordse väärtuse.

Minu elukvaliteet on muutunud aastatega tundmatuseni ja aina paremaks. Ja ise olen kasvanud tõesti oma füüsilistest puuetest üle. Olen lihtsalt omamoodi erivajadustega naine. 
Ainus tõsine hirm tegelikult, millel ei lase ma võimu võtta, on see, kui ühel päeval ei ole mul ühtki isiklikku abistajat. Aga see hirm on minu sees siiski olemas. Küllap siis varsti ei oleks ka mind.
Kas maailm saaks siis paremaks - sellest kahtlen...

Usun ka sedagi, et isiklikud abistajad on saanud kogemusi, mis laiendanud nende silmaringi.

Usun jätkuvalt, et kõik ametnikud, kes teavad nagu puuetega inimestest kõike ja rohkemgi, võiksid/peaksid olema mõned päevadki isiklikud abistajad, siis näeksid palju muudki kui omaenda tõekspidamisi. Maailm avaneks rohkem. 

Töö tegemisega on ka midagi nihkes. 
Minu meelest, ei ole tööpuudus, vaid puuduvad head töötegijad. See olevat nii paljudes töökohtades.

Mõtlen, mida taas ja veel teha, et meenutada laiemalt, kui vajalik ja kasulik on IAT...         

Jaanipäev...

... ongi peaaegu möödas... Toas vaadates oli päev suht sügise ilmaga... Praegu õhtul, kella 21.20 paiku on taevas natuke selgem...
Vaikne ja rahulik päev on olnud.
Koristasin veidi. Elamine nägi nii välja nagu oleks olnud suurem pidu... Prügikastis oli prügikott ääreni täis näiteks... Kui ei grillinud midagi - mind jätab grillimine jumala külmaks. Toas ei oleks saanudki  grillida... Kuigi kunagi ammu papaga küpsetasime küünlaleegil viinereid - õnnestuski 😀
Magamise mineku aegki oli jaaniööle kohane. Kolme paiku.

Uus nädal, mis homme algab, saab olema huvitav ja sündmuse rohke. 😉 Töinegi tuleb. Nädala sisse mahub ka jällegi üle pika aja minu üks  armastus psühhodraama. Vahelduseks kõigele on see super lux!!! Ja veel psühhodraama Pärnumaal mere ääres...

Mulle hakkab tasapisi kohale jõudma, et kogen nüüd lapsegi kodunt väljalendamist... Pisut hiljem küll, kui tavaliselt peaks seda tundma, kuid parem hiljem kui mitte iialgi. Tegelikult mul empsina on täitsa hea tunne. Lapsed peavadki ükskord minema oma elu peale!!! Emad saavad vaid ikka vajadustel suuri lapsi toetada  ja mõista. Neid armastada. Neile olemas olla.
Ja mul ei jää ükski eluetapp emanagi kogemata nagu aastaid tagasi kartsin... Lihtsalt mu elu ja saatus teeb millegipärast alati naljakaid ja keerukaid  ringe.
Nüüd on mul rohkem aega ja võimalusi enda elugi elama... Nagu siiani ei oleks ma seda teinud. Olen ju!!!