Naiseks olemise kunst

Tõmbasin tolmuimejaga toa üle. Homme ikkagi naistepäev. Nüüd homme hommikul hea mõnus ärkada.
Jõin kohvi. Naerdes mõtlesin omaette, mis valemiga võluks homme hommikul kohvikruusi voodi...

Naiseks olumise kunst ongi kõige värvikam. Kunst südamest. Naine peab olema iseenda moodi. Nagu lõuendil... Miite üks värvitäpp ei või näita vales kohas, isegi siis, kui juhtub olemagi vales kohas. Seda teab ainult kunstmik... Armastus ja sära peavad jääma kajama alati...

Eile nägin oma VDMFK facebooki lehel nais - kunstnikke postitust, kus nad kutsusid üles naistepäeval märkada, tarbida ja väärtustada naiste loomingut. Olen nendega väga nõus. Peale lille ja  šokolaadide toomist meile, st naistele on teisigi viise meid austada. Üheks viisiks ongi näha meie kultuurilist loomingut.    

Kusjuures mulle tundub ja küllap nii ongi, et kunstnikud maalimisühingus rääkivad oma puudest nagu mina. Puue on, kuid see ei takista julgelt elamast ja täisväärtuslikult elada. Olla super head loojad ja kunstnikud.            

Head kunsti tegemist, kallid naised!
Tehkem iseendastki  kunsiteost,  keda on kõigeesmalt teil endil peegelpildis hea ja kaunis vaadata!
Ja mehed, mõelge välja teise viisegi, kuidas veel naisi tähele panna, kui vaid lillede ja kommidega. Siis saavad kunstiteosed  värvikamad ja täiuslikumad!!!

Jälle loometalgudele

Järgmine nädal  neljapäevast laupäevani jälle loometalgudel, seekord Kuldres. Teema on pisut muutunud, kuidas olla võrdväärne igasuguste ürituste osaleja, kui juhtumisi ongi erivajadus ka... Väga heast isikliku abistaja teenuse teemastki ei pääse usutavasti seekordki mööda, kuigi teemad palju sügavamad ja laiemad. Minu meelest võiks ühine nimetaja olla: erivajadustega inimeste iseseisev elu ja oma vaba valik, kuhu minna või mida teha.

Vajame oma Kuldvõtmekese meeskonda tõepoolest ühinema kohaliku omavalituse esindajaid, arendusnõunikke, kogukonna kaasamise spetsialiste, 
https://www.facebook.com/vunkimano/photos/a.1731264180293753/2836182183135275/?type=3&theater  
Mina usun juba, er oleme Jüriga  oma elu spetsialistid 😋 , seega võime julgesti teemaga tegeleda.

Olen poolaastat mõelnud, et selliseid talgusid peaks tegema igas omavalitsuses - ehk siis ükskord saab olema kõikidele ligipääs elule. Nende soovide järgi. Ja muutub paremaks kogukonna mõistmine, et kõik inimesed on erilised ja vajavad hooltki.Ei ole erivajadustega inimesed ühtki teistmoodi nagu esmapilgul võib kindlasti tunduda.

"Ligipääs elule" on me MTÜ TM Loovuse moto.

Vikerkaar... aga õnnest lakke ma ka ei hüppa

Vikerkaar oli täna 5. märtsi õhtupoolikul taevas akna taga. 

Vald rahuldas minu isikliku abistaja teenuse taotluse aastaks. Tundide arvult nii nagu mina soovisin. Kvartalis 400 tundi, kuus võib olla tundide arv   varieeruv. Siiani on olnudki kuus  mul tundide arv kõikuv. (Mitu aastat rahastas kov kvartalis 160 tundi, ülejäänud mina ise...)
Kuid ma ei hüppa õnnest lakke. Sest et ma ei ole kõike muu üle õnnelik. Ma võin varjuda maski taha, et nüüd ongi absoluutselt kõik hästi. Tegelikult ei ole...
See tundide arv on lihtsalt üks väike järjekordne edusamm. Mul on hea meel, et viimaks ometi saiti aru, kui palju füüsilist kõrvalabi tegelikult vajan või ei vaja. Oli ka arvamus, et  vajan rohkemgi. Kuid mul on vaja hingamisruumi. Privaatsust. Seegi tundus kohati sotsiaalametnikkele jahmatav, et olen kohanenud ja vajan veel privaataega - mõelda vaid.
See on mulle tõesti arusaamatu.
Oma aega vajame ju me kõik. Mis siin nii erilist on.... Üllatusin, mille peale siin on üllatuda!!!
Palju pisiasju, või suuremaid asju minu jaoks on siiski sammukesed tagasi, mitte edasi... Vähemasti mu isiklikkus plaanis... Kuid ma ei kavatsegi tagasi tõmbuda oma Kuldvõtmekese tegemiste ja toimetustega. Oi, vastupidi. Praegune olukord annab hoopis mulle jaksu juurde.
Nutan peatäie ära ning naeratan jälle säravalt ja enesekindlalt.
Kaks kuud olen mitu korda südamest nutnudki. Keegi ei tea seda ja ei peagi teadma. Ma ei mäleta, et kunagi varem oleksin IAT pärast pisaraid vallanud... Pahandanud ja vihastanud olen küll vahel. Imelik ka, kui seda ei oleks ealeski juhtunud.
Kastre valla poolt on tõesti hästi. Seda ei saa ma ümber lükkada. Nad on andnud endast parima. Parima mulle.
IAT aasta on projektipõhine. Mulle tasuta.  See peaks meeldima väga mulle. Kuid usun, et mingi väike protsent oleks pidanud minu kanda jääma. See oleks olnud lihtsalt õiglane ja jäänud vastutust. Ma olen jah pidevalt rääkinud, et rahastan nii palju oma rahaga, kuid ma ei ole  ka kordagi mõelnud, et üldse ei taha maksta. Lihtsalt rahastamine oli pisut nihkes...Nüüd teistpidi. Äärmusest äärmuseni. Minu meelest. Ja tegelikult salaja unistasin, et ehk saab head koostööd teha, et abistaja tunnihinnet natukene veel tõsta, siis praegu peaks selle unistuse ja soovi külmutama... Sest projektikirjutajatel on olnud algusest saadik oma eesmärk. Mina olen olnud pisikene segaja, kes ei jää kunagi millegiga rahule, sest see on minu elu, mille paremaks muutmise eesmärk on nii minul kui valla ametnikkel. Mina elan enda elu ja tean, mida soovin elult. Ametnikud saavad aimada, mida mina soovin elult. Ega muud siin ei olegi.
Kui ma mõtlen juba kaugemale, kui projekt lõpeb, kuigi pole veel alanudki, mis siis jälle saab. Kust leiab vald siis jälle raha, hea suure raha... Projektid on vahvad, kuid nõuavad jätkusuutlikkust ja enda panustamist edasi. Mul puudub turvatunne nüüd, mis oli aastaid, et väikene summa leidakse ikka... Kuid nüüd projekti lõpetades peaks olema leitav summa kolmekordne - sest mina enam vähemaga ei lepiks... Mina olen harjunud kaugemale mõtlema. Homme on ju täna.
Kirjutada võiks veelgi... Aga läheks magama ka. Kell saab kolm öösel.  Mul lihtsalt pole und...
Olen nutnud...
Olen tänulik tundide eest. Ei ole aga päriselt ka õnnelik... Või olen loll, et ei oska hetkel rõõmu tunta. Ma olen palju võitnud nii endale kui ka teistele puuetega inimestele nende kahe kuuga, mis sel aastal on olnud... Ma tean, et mul on poolehoidjaid. Isegi vallaski... Ja siiski tunnen ebakindlalt hetkel...
Tunnen häbi, et ehk olengi egoist ja jonnakas, kes ajab oma asja ja ei saa aru, kuidas asjad käivad ...
Tunnen nagu oleksin midagi olulist kaotanud, kuigi kõik paistab alles olevat...  Ma isegi tean mida kaotanud, kuid see pikk jutt. Usun, et varsti saate teada... Küll ma selle tagasi võidan ja topelt veel, teate mind küll.
Aga äkki on need pinged , mis on mul olnud neil paaril kuul või tegelikult kauem üle pea vallatanud  mingeid lollakaid mõtteid...
Ma ei suuda selliste segaste tunnetega voodi minna...

Vaatame, mis on järgmine hea üllatus, mis järgmisena tuleb - kindlasti tuleb...

Tore on see, et varsti teen näituse näituste reklaamidest. Näitust näevad need, kes mulle külla tulevad.

Jääge julguse juurde elada

Minu meelest, see, mis praegu koroona ümber käib, on juba üle mõistuse. Nagu muid haigusi polekski enam maailmas, mis on ka nakkavad ja surmavad... Või muid õudsaid uudiseid ka nagu ei oleks... Kuidagi aetakse siiski paanikasse öeldes olge rahulikud.
Ise arvan, et ma varsti ei vaata ega kuula ühtegi uudissaadet. Öelge, miks peaksin kuulama, kuidas inimesed hävitavad endid...  ja elu enda ümber...
Mina pole kuulnud, et haiglaid  oleks karantiinis... Aga laevad on, üritusi jäetakse ära jne.
Mina julgen uskuda, et selle viirusega on miski asi viltu... Järjest rohkem tundub maailmas on mingi sõda... Võib - olla on seda koroonat millekski hoopis vaja - uurimiseks, või ...
Ma ei saa  aru, ühest haigest, kellel oli tundmatu uus viirus - nagu aru saan, lihtsalt külmetus viirus palavikuga -  kohe teati, et on nakkav viirus ja väga surmav . Tuli praktiliselt üle öö ülemaailmne kaos... Kuidas teati, et ühest inimesest, et viirus on nii kohutavalt nakkav ja  samas nagu ei ole ka.  Olge kodus... Võib jääda kopsupõletikku jne , siis haigla - see arusaadav... Kuid mis ravi on karantiinis olevatel, kes saavad terveks... Minu jaoks  sadu vastamata küsimusi... Võib - olla olen lihtsalt loll.
Kuidas termokaamerate jaoks leiti raha, kuid näiteks teistele tõsistele haigustele ei leida aastaid piisavalt raha... Vähemasti Eestis.

Igatahes mina elan julgelt edasi...
Pesen jalgugi 😋 nii nagu ikka tavaliselt.
Olen olnud poolteist nädalat toas - minu tavaline.

Elamise eest ei page kuhugile.Elamise juurde kuulub lõpuks ka surm. See tähendab, et mina usun, et surmgi tuleb siis, kui peab tulema. Enne surma peaks ikka säravalt elama. Keegi ei ole kaitstud haiguste ega õnnestuste eest...

Me peame harjuma selle viirusega elama. Ütles keegi arst. Mõistlik.
Usun, et paanika m öödub ka ühel ilusal päeval...

Ma üllatun jätkuvalt

Hommikul sain hilinenud soove ja lisati Ita Everi sõnad: Ma ei vihasta, ma üllatun! Sooviti Ita Everi ütlemisega mulle jaksu vaid üllatuda, mitte vihastada, sest elus on ju nii - nii palju värve...
See soov Lealt andis mulle nii palju jaksu juurde. Hea, et keegi tuletab mullegi meelde eluvärve. Tavaliselt tuletan ise seda teistele meelde.
Olen isegi kuulnud Ita Everit seda ütlemast. Meeldis väga. Kuid oli ununenud...

Üllatun edasi.
Täna sain teada, et mind ei peagi uuesti hindama. Sest minu isikliku abistaja teenuse taotlus, mille saatsin eile õhtul, kattus (test)hindamisega. Kõik tegevused ja toimetused kattusid. Ise olen veendunud, et palju ei kattunud, sest suht palju kirjutasin vihjedena taotlusele, kui palju IAT annab juurde hingele ja psüühikale, et jätkusuutlikult enda eest vastutada ise. Vot, seda ei hinnatud!! IAT on füüsiline teenus, olen nõus, et füüsiline abivajadus on esmatähtis ka iseendal väljaselgitada ja ametnikel, kuid füüsiline pool on alus aga hingelennule ehk siis iseseisvale täisväärtuslikule elule. Taotluses püüdsin hästi täpselt öelda, mis füüsilist abi vvajan isikliku abistajalt.
Pagana hea oli lugeda, et ilmselgelt olen suurepäraselt kohanenud jne. Aga millega või kellega kohanenud... Iseendaga!
Kuid üllatus - üllatus: ühiskond ja  on ametnikke, kes ei ole kohanenud minusuguse kohanenud inimestega!!! Siin kohal mõtlen ametnikke üle Eesti...
On ju nii.
Oleks olnud üsna naljakas, kui testhindamine ja taotlus poleks kattunud. Kes siis veel oleks osanud minu füüsilise ja elu üle paremini kosta, kui ma ise?!!

Võib - olla olengi õel, kuid arvan jätkuvalt, et enda eest tuleb seista ja võidelda... Tegelikult, mulle ei meeldi võidelda... Armastan lihtsalt olla julge ja aus. Päris heaga. Elus ei saa leppida sellega, millega kõhutunne/südamehääl ei soovi leppida.
Hing on tähtsam, kui keha.
Hingeta ei elaks vist kuigi kaua. Hing vajab... eluvärve. Hing lennutab raskemagi füüsiliste puuetega keha edasi...

Vaatame, mis nüüd edasi juhtub IAT-ga...
Usun, et üllatusi tuleb veelgi...
Mina jään iseenda juurde.